Neljapäev, 28. aprill 2011

Kummikutes keset äärelinna südant

Minu kodutänavale laekus poolteist aastat tagasi kanalisatsioon. Koos kanalisatsiooniga uuendati asfalt. Taheti teha ilus tasane tee, läks aga nagu alati. Teekalle on valele poole ning väiksemagi vihma järel pean kodust väljuma kummikutes.
Pöördusin möödunud aasta oktoobris LOV-i. Lahke ametnik leidis, et oh-pole-probleemi-teeme-korda. Lumi tuli maha ja nii jäigi. Kevadel aga uputas mitte enam lomp vaid juba järv. Ja iga mööduv auto pritsib nii maja, aknad kui aia, autost rääkimata läbimärjaks. (Loe: üleni poriseks)

Kevadeks on vahetunud tegelev ametnik, kes edastas probleemi kommunaalametile (ka eelmine, väitis, et tema on mure edastanud). Kommunaalamet väidab, et edastas info Tallinna Veele. Ja lisas, et Water Ser, kes töid teostas, on pankrotis.

Vahet pole, mina kannan ikka majast väljudes kummikuid nagu uusarenduste elanikudki.

Eelmisel sügisel ütles üks tuttav piiga msn-vestluses, et tasub minna õppima õigusteadust. Kasvõi selleks, et linnavalitsus kohtusse kaevata. Tärkaval kevadel on sel mõttel juba hoopis värskem varjund.

1 kommentaar:

  1. meie tänava ning pärnu mnt ristumiskohal on vihmaga (lumesulamisega) suur lomp. lootsin ka, et kuna seal pandi kõige täiega uus asfalt, et teevad kalded korda... aga ei. pealegi, neil oli kohustus taastada torutöödele eelnenud olukord :P
    nii et jätkame vihmasel ajal eluga riskimist (kui tee keskel riba kuiv on), sest mõni keerab tänavast ikka ilge hooga sisse

    VastaKustuta