kui ma oleksin...

Toimetuse fotograafi töö on ilmselt sama planeerimatu kui päevalehes töötava ajakirjaniku oma. Hommikul ühes kohas alustades võid õhtul lõpetada hoopis teistsuguses paigas.
Ent pühapäeviti oli vähemalt eelmisel aastal meie toimetuses vaid üks ja ainumas fotograaf, nimetatud siis valvefotograafiks.

Eilsel emadepäevakontserdil "Estonias" istusin pressifotograafide ala kõrval. Kõige uksepoolsel istmel, nagu väikelapsega sünnis :) Fotograafide siblimine ning aparaatide klõbin segas kontserdile keskendumist, ent kuskil peavad nemadki ju oma tööd tegema.

Küll aga. Kui ma oleksin seesama valvefotograaf, siis emadepäeval tööle minnes on üsna loogiline, et klõpsima tuleb minna "Estoniassegi", kus ette teada uudisväärtuslik "aasta ema" tiitli üleandmine toimumas. Seda kummalisem tundus parketil toimetav tennistes ja rebenenud teksades fotomees. Teksad ja tennised võivad olla moekad, mugavad või universaalsed. Kindlasti ei sobi nad aga pidulikule tseremooniale, presidenti pildistama. Kas just mustas pidulikus ülikonnas, nagu ühe venekeelse toimetuse fotograaf... Ei saa salata, et seda hallipäist härrasmeest oli kaunis vaadata, kuid kas tal ka mugav kükitada ja objektiive vahetada oli... (Mitte et ma pressifotograafide nägusid nimedega kokku panen, ent toimetused on varustanud objektiivid toimetusi eristavate kleepsudega) Mitu fotograafi, sealhulgas ka meie toimetuse oma, liikusid ringi tumedates casual-pintsakutes ning tumedates, silma mitte riivavates pükstes.

Nüüdsest olen ma lastega "meediastaarike". Küll mitte omal vabal valikul. Lootsin et, sadade klõbatud piltide hulgast leiab paremaidki. Aga vanaema süles lösuv poja grimassitas oma tavapärast "nunnukat" ja Notsu uneles samal ajal suuresilmselt... Ja nii me mitme väljaande piltidele jäimegi.
Kontsert meeldis. Või meeldis mulle enamgi kontserdisaalis käik :)