Ma ei olnud temast kuulnud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul. Aga kurb on ikka. Kahju, et ta elu pooleli jäi.
Ajas pisut tagasi minnes, möödunud aasta eelviimasel kuul lugesin lehest teise kunagise peika surmakuulutust. Klappisid nimi ja daatumid ja need, kellele kaastunnet avaldati. Tema oli minust vaid aasta vanem ehk siis toona värskelt 37 saanud. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul me kokku ei puutunud. Kui välja arvata, et umbes kolm aastat tagasi helistas ta "lambist" ja vajas väikest tööalast teenet oma parasjagu aktuaalse kaasa jaoks. (Viimane kusjuures osutus vägagi toredaks inimeseks :)
Mis ometi toimub...
Kurtsin nukraid teateid tööreisil viibivale meesisendile. Tema sõnas oma iroonilisel moel, et aeg on ümber harjuda. Et minuvanused alustavadki ajalehe lappamist tagantpoolt, surmakuulutuste juurest.
Keeldusin nõustumast. Kaevasin "talvevarudest" küünla välja ja süütasin kunagiste sõprade mälestuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar