Öö maja ees telgis

Päevavalguses suudan selle loo üle naerda, aga öösel on kõik kassid hallid ja asjad teistsugused.

Meesisend noomis mind rumala kombe pärast arvutit mitte välja lülitada. Võrus netipulgaga võrku minev töö-Lenovo alaldi läheb kahtlaselt kuumaks. Eile asjatasin netis kaua ning tundsingi kerget kärsakat. Lülitasin arvuti välja, kuid miski ei andnud rahu ning sundis esimesele, täiesti eraldi seisvale korrusele minema. Trepikojas ei lõhnanud miskit. Alumise korruse uksed olid ebatavaliselt avatud ning juba esimeses esikus tervitas sama juhtmekärsahais. Vastikud mõtted ronisid pähe. Näiteks, et miks ma pole meesisendit sundinud selle veidi kipaka elektriga tegelema. Sest see ei ole ju normaalne, et pliit ja veekeetja või boiler ja pesumasin ei saa korraga sisse lülitatatud olla. Nuusutasin kogu alumise korruse üle ja ajasin meesisendi üles. Kegi ei ole vaimustatud kui kell kaks tuleb ärgata ning asjalikuks hakata. Vaatasime majapidamise üle. Tuvastasime veelkord - hais, vänge juhtmekärsahais. Meesisend teatas mehelikult, et klõpsab elektri mõlemalt korruselt välja ja magame edasi. Mina jaurasin, et aga mis siis kui säde on kuskil seina vahel ja... Meesisend nimetas mind Eriti Õrnade sõnadega nagu idioot näiteks, aga mures oli temagi.
Idee! See hais tuleb väljast. Avasin akna ja hais läpatas vastu. Läksin teise maja otsa ja avasin akna ja... ninna tungis mahe öölõhn. Selline veidi niiske ja soe. Ronisime trepist alla ning läksime õue. Kogu hoovi täitis seesama ärritav lõhn. Idee number kaks - kuskil on tulekahju ja tuul toob haisu meieni. Idee number kolm - helistada Päästeametisse ja küsida.
Njah. Hääl telefonis oli lahke. Ei, kuskil ei põle... Ja lahke hääl pakkus, et tuletõrjujad tulevad meile ja vaatavad olukorra üle. Ma kujutasin ette suurt punast tuletõrjeautot meie vaiksel tänaval ja tulesid, mis akendes süttivad, tänasin ja lubasin veelkord ise kontrollida.

Hais ülemisel korrusel muutus üha tugevamaks. Meesisend lülitas elektri välja ka eraldiseisvast kõrvalhoonest.
Kell oli kolm ning nagu neetult seisis hoovis meie auto ees meeisendi parima sõbra auto, mille sabas haagis. Haagis, mis tavaliselt pidanuks olema maal, toodi hilisõhtul meile, luku ja riivi taha.

Jalutasin öösärgi väel tänava ühte ja seejärel teise otsa. Kummalgi pool kärsakat tunda ei olnud.

Egas miskit üle jäänudki. Püsitasime kolme paiku telgi, varustasime selle madratsitega ja ööbisime maja ees. Üheksa paiku läks palavaks. Tuvastasime, et öine hais on kadunud. Kolisime magamistuppa tagasi. Lõuna paiku lülitasime sisse ka elektri ning siiani pole haisust lõhnagi.