Laupäev, 15. oktoober 2011

Autovõti mullahunnikus ehk kuidas veeta reedest õhtut

Vahel võib väike eksimus lihtsas plaanis tekitada totaalse kaose. Olles tund aega kuumas vannis ligunenud, on mu kangestunud ihuliikmed juba naeratuseks üles sulanud.

Igatahes astusin koduuksest välja tennistes, tõmmanud t-särgi katteks liistõhukese sulejopi. Vaja oli sõita autoga ema juurde, edastada pakike, teha ca 15 minutit õues füüsilist tööd ning naasta. Et meesisend oli end sättinud end bluurei mängija ette Avatari vaatama (selle imeriista võlu mõistavad vist ainult mehed, näib mulle) ning õppimist lõpetav Notsu asus talle seltsiks, ei kiusanud ma neid Kutiga. Helistasin sõbrannale - poolteist tundi lapsehoidjana? Sobib!

Olime empsuga ajagraafikust ees. Lehvitasin emale hüvastijätuks ja surusin käe taskusse. Autovõtmed. Üks tasku, teine, teksade taskud, kott, teine... esiiste, tagasiste, kindalaegas, põrand. KUS KURAT ON MU AUTOVÕTMED!
Ma ju avasin autoukse suunatulede vilkudes veerand tundi varem - olgu ema mu poolsegasele mõistusele ja kehvale mälule tunnistajaks! Olin haaranud kodust kaasa pealambi ning selle hädises valguses otsis emagi läbi kogu auto. Pagana Helesinist Unistust ikka jagub. Olime talle pagasiruumi kiirelt laadinud umbes pooletonnise koorma ning tõstsime selle taas tükkhaaval maha veendumaks - VÕTMEID EI OLE!
Tund otsimist - olime majaesise mullahunnikutes juba tuuseldanud ja keerasime murukamara uuesti tagurpidi. Olime eelnevalt kaevanud pisut ja augu tagasi kinni ajanud. Ema kaevas augu uuesti lahti ning lappas mulla sõrmede vahelt läbi. Kottpime, pealamp valguseks.
Poolteist tundi. Helistasin sõbrannale ja rääkisin juhtunust. Polevat hullu - viisakas inimene...
Kaks tundi. Helistasin meesisendile, kes urisedes vigase tagavaravõtme taskusse pistis ja taskulambile patareid otsis.
Kaks tundi ja kümme minutit. Helistasin sõbrannale, kelle perel arvasin tugevama jõuga taskulampi olevat. Noh mitte väga, aga sõbranna leidis olevat hea põhjuse end kodust väja ajada. :)
Umbes kaks ja pool tundi hiljem avanes ema maja ees vaatepilt, kus kolm taskulampidega varustatud isikut mullahunnikus pikkusega umbes viiskümmend ja laiusega umbes kolm meetrit pea roomasid. Igal laternake teed valgustamas. Neljas kodanik, minuke siis, laadis autost teistkordselt toda viitsada kilo lootusrikkalt maha ja lootusetult tagasi
Olime emaga enne abiväesaabumist mullahunniku läbi roomanud. Olin valgustanud iga lehealust, iga rohuliblet ja katsunud igat musta vähegi võtmepuldi sarnast eset. Kuniks pult vaatas vastu kohast, kuhu olime midagi leidmata juba korduvalt vaadanud (võin vanduda)

Läksime laiali. Kutt oli õnneks pikema Röögita magama jäänud. Meesisend irvitas minu kui preili Kotka nägemisteravuse üle. Kobisin vanni sulama. Kui järgmisel nädalal kopsupõletikku:) ei haigestu, võin end pääsenuks pidada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar