Esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Maale?

Lõunaosariikides käisime. Haanjas peeti seekord juubelit 55 inimese osavõtul. Hankisin aegsasti lapsehoidja ning päris mõnus oli poole neljani hommikul tantsida. Hommikul kaua magada ei saanud, sest Haanja-korter muutus selleks ööks ühiselamuks. Ühikas, teadagi, hakkavad elanikud vara liikuma.

Vaatasin aknast varahommikusi suusatajaid - kaheteistkraadine külm ei meelita mind õue. Surusin nina külma klaasi vastu ja puhusin sooja hingeõhu mustreid :)

Lõunas on teistsugune päike - allamäge Võru poole veeredes peegeldub see kuuskedelt eriti eredalt ning tekitab valgust ja soojust juurde. Teeäärsed suitsevad korstnad annavad maastikule muinasjutulise meeleolu. Talvine lõuna on imeline.

Võru-majja ei pääsenudki. Olime võtmed koju unustanud ja tirisime kola koju tagasi.
Koduteel lugesin Soodoma külakeskuse põlengust. Vaidlesime meesisendiga tuliselt maal elamise võimalikkusest. Tema arvates olevat ATV-ga lumelükkamine ning õhvakeste eest hoolitsemine puhas rõõm. Mind ta argumendid ei veena - usun, et ellujäämiseks kuluv aeg hävitaks võlu. Lastetakso kaks korda päevas igal tööpäeval septembrist juunini koolivaheajad välja arvatud. (Jumal hoidku, et neid lapsi veel rohkem kui üks poleks!) Võib-olla kombineeritult naabritega... Küttepuude tirimine ning ahjude kütmine oktoobrist aprillini. Elektrikatkestused... Tänan, ei.

Tartu Statoil lisas meie ostudele Päevalehe ning lugesin teema jätkuks väikelinna tüdruku päeva võrdlust pealinna tüdrukuga. Meesisend kiitis takka, et Võru omadel nii ongi. Jäin endale kindlaks, et maakonnakeskuse võimalused pole võrdsed pisiküla omadega.

Konsensusele ei jõudnudki, enne said 250 kilomeetrit läbi.

3 kommentaari:

  1. See EPL artikkel polnud päris õiglane. Võib ju küsida, et mida teeb Nõmme tüdrik kesklinna koolis...? Käiks kodu kõrval koolis oleks elu samasugune lill nagu Maalapsel.
    Tallinna traagika vs väikelinnas on pikad vahemaad ja seda just huvialadega tegelemise mõttes. On linnaosi, kus jalgsi liikudes muusikakooli- balletiringi- Audentesesse ei ole võimalik minna. Ning õues mängimise võimalusi on samuti vähem, kui väiksemas kohas.

    aga jah, on unistusi, mis peavadki jääma unistusteks, Kuna reaalsuses muutuvad nad kiiresti kaelamurdjateks..

    VastaKustuta
  2. Maal on omad ja linnal omad head ja halvad omadused. Õhvakeste hooldamine jääb minu poolt igatahes ära ja lasteveo logistika oleks ka ikka väga keeruline. Näen samamoodi, kuidas ajal, kui mina alles öösärgis kohvi joon, viiakse 12-aastast naabritüdrukut juba rongijaama, et ta Vanalinna Gümnaasiumi kooli sõidaks...lähim kool poleks abiks, rong läheb ikka samal ajal. Tagasi jõuab laps 7-8 paiku õhtul. Pole just idülliline maaelu.

    VastaKustuta
  3. Indigoaanlane, Tallinna rahvas on nii palju ümber kolinud, et kool-kodu-kõrval variant on pigem erand. Koolid on "mägedes", (eesti) lapsed on neist linna äärde ära läinud ja siis trügivad kesklinna koolidesse. Milline pere tahaks last panna Lasnamäele kooli, kui ise oled sellest keskkonnast lõpuks ometi pääsenud! Ja ega keegi siis uutesse elurajoonidesse koole ei ehita.

    VastaKustuta