Katastroof. Me räägime Midist.
Algatuseks oli probleem, et see laps ei söö mitte kui midagi. Tõenäoliselt söömishäda tõttu ei pistnud ta endale suhu ka mittesöödavaid asju. Käbisid, mänguasju, suitsukonisid, tammetõrusid, kastaneid, koerajunne - kõiki neid oli Notsu üritanud ohjeldamatult suhu toppida.
Viimase paari kuu jooksul on minust saanud mürgistusinfoliini püsiklient.
Algatuseks unustas Notsu aknapesuvedeliku aknalauale. Ja Midi lõbustas end pritsimisega. Keeras pritsimiskorgi, valikult "Off" valikule "On" ja muudkui vajutas. Õnneks polnud ta nii tark, et otsik suhu toppida. Ma olin šoki äärel ja meesisend raevutses, Notsu ulgus oma toas patja ja peakangelane naeratas...
Kojutuleku järgselt soetasin Minile Espumisani tilgad. Ja järgmisel hommikul ärkasin ägeda matsutamise peale. Midi oli pätsanud pudelikese, mille unisena olin voodi veerele jätnud. Puges sellega nurka, mida "pahanduse tegemise nurgaks" kutsume. Pudel oli tühi... Okei, simetikoon ei imendu sooltest ja lõppes see suuremat sorti puuksutamisega :)
Aga seegi pole veel kõik...
Eile õhtul nahistas Midi ülemisel korrusel. Meil on käimas projekt "iga laps uinub iseseisvalt", milles me kahjuks vähimatki edu pole saavutanud.
Küll aga röökis meeisend end pea hingetuks, sest poolsurnud oli ta juba varem (kolmkümmend kuus koma üheksa kraadi on ühele täiskasvanud mehele hävitavalt mõjuv kehatemperatuur). Niisiis avastasime Midi taas nurgast, ühes käes Cutasept ja teises... pudel D-vitamiini tilkadega. Pole mõtet lisada, et Kuti näol laius õnnis naeratus. Cutasepti võimalused olid testimisel, d-vitamiin täpselt pooltühi. Kusjuures D-vitamiini pudelike oli varasemalt avamata ehk siis suletud plastmasslukustusega ja pakendatud karpi. Oeh. Tulemusena ei saa Midi oma igapäevast D-vitamiini vähemalt kaks nädalat.
Ja täna... Asusin Mini albumit kleepima kui Mini saabus mudeltreilerist ja -traktorist koosneva komplektiga. Mõlemas kastis oli koormaks pisike klots. Midi avas treileri luugid ja asendas klotsi liimipulgaga. Põristasime Midiga voodil ja ühel hetkel polnud enam liimipulka ega Midit. Voodil olid vaid traktor ja treiler. Ma võin vanduda, et seda hetke polnud kümnest sekundist enam. Ja ometigi oli ta suutnud keerata liimi välja ja sealt priske ampsu haarata...
Saabus Meesisend ja koristas kõik teisel korrusel asuvad vedelikud, sealhulgas kreemid, riidekapi kõrgeimale riiulile kingakarpi. Ja ütles, et peaksin vanemlikest õigustest ilma jääma...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Aga ei ole ju võimalik kõiki asju ära panna. Koolilapse värvid, liimid, kriidid ja lõputu hulk muid koolitarbeid - sa ei hoia neid ju kogu aeg luku taga? Sul Notsu on vist tubli koolilaps, meie omal on kõik asjad pilla-palla piki kogu kodu laiali... Muidugi süüakse osa neist aeg-ajalt ära, aga no see käib maailma tundaõppimise juurde...
VastaKustutaKarjuda ei ole vaja, võid pigem mehele sõnad peale lugeda, et temagi ohtlikke asju ripakile ei jäta. Kas ta ei oleks võinu neid teise korruse vedelikke ära koristada ise, eile, või üleeile, või pärast lapse sündimist?
Või siis las külvab maja üle pudelikestega, mis sisaldavad ohutuid, aga väga halva maitsega vedelikke :)
Mõtlesin, kui palju on meil kodus kappe ja asju, millele Ove ligi ei saa. Ta avab kõiki uksi, kõiki sahtleid, ronib toolide-laudade-kappide otsa.
VastaKustutaLapsekindlas kohas on kodukeemia, medikamendid, elektripirnid ja tööriistad. Kõik kõik kõik muu on tal vabalt käes. Köögiriistad, jooksvas kasutuses olevad arstirohud (elavad esikukapi peal), kõik kunstivahendid, kuivained, šampoonid ja pesupulber, veinikapp ja moosiriiul, arvuti...
Lapsed on erinevad. Notsu eest ei tõstetud ainsatki eset - ta ei kolanud riiulites ega roninud. Midi asub püsivalt kas klaveri kaanel või köögi tööpinnal. Kui me poleks lühtreid plafoonide vastu vahetanud, kiikunuks ta sealgi... Kapid on klambritega suletud, ravimid kingakarpides garderoobi kõrgeimatel riiulitel jnejne. Ja ikka leiab ta võimaluse millegi sisu avastada... Ükspäev vannitas ta end pudelitäie dušigeeliga. Pudeli tühjendamiseks kulus hetk kõrvalevaatamist :(
VastaKustuta