Kolmapäev, 24. aprill 2013

Tänamata jäänud tänu

Üksteist aastat tagasi kaotasin ma esmakordselt usu meditsiini. Olin noor ema, keda iga paari nädala järel külastas punavalge kiirabiauto. Arstibrigaad ühendas murelikult mu veeni tilguti ning juhatas mu autosse. Enamasti lamasin vastuvõtutoas tunnikese või paar, misjärel naasesin. Kord läksin kiirabi kutsumise asemel ise ühte teise haiglasse ning seal pisteti mind kojusaatmise asemel statsionaari. Olin silmavalgeteni kollane. Varem polnud keegi maininud ravivõimalusi. Lõikus. Lihtne umbes tunniajaline lapraskoopiline lõikus, mille järgsel hommikul naasen paranenult koju.
Lõikus lükati määramatusse aega. Minu raviarst oli lugenud, et teatud juhtudel, mille hulka minagi kuulusin, laheneb probleem ajaga iseenesest.
Ja ma ootasin. Ootasin imet, mida ei sündinud. Külastasin raviarstiga kohtumiste vahel abitult kõikvõimalikke posijaid. Viimases hädas hanikisin netihämarustest Kaika Laine numbri koos kõnetunni aegadega.

Telefonile vastanud naisterahvas oli pigem tõre. "Mis Te tast tahate", küsis ta vastuseks mu palvele Lainega rääkida. "Keskea rõõmudest" tuntud Nigulil oli ju terve parkimisplats koos parkimiskorraldajatega. Arvasin, et Lainelgi vastab kõnetunnil keegi "registraator". Kuniks ma kokutasin ja vestlust kuidagi alustada ei suutnud, ütles Laine mulle ise, et ei saa mind aidata. Ta rääkis samas võru murdes, mida Meesisendi ema aastaid hiljem kõnelemas kuulsin. Ühekandiinimestena olla nad kaugelt sugulasedki. Laine sõnas mu diagnoosi ja soovitas minna tagasi arsti juurde. Lõigatakse lahti, ravitakse terveks ning narkoosigi pole mõtet peljata, oli tema sõnum. Kõne järel oli mul veel kaua helge ja soe olla.

Jah, kõik läkski hästi. Üks teine arst, kellega esimesest hetkest usaldus tekkis, lõikas. Järgmisel päeval lubati koju ning rohkem pole kiirabiauto sellel teemal mu kodumaja ette sõitnud.

Ma tahtsin tänada oma julgustajat, aga see tundus tobe. Hiljem tundus olevat tobedalt hilja. Nii ta jäi. Möödunud pühapäevast alates on sõnades tänamiseks igavesti hilja.
Aga tänutunne ei ole minu seest sugugi kadunud. Põletan rääkimise asemel ühe küünla mõeldes heale mälestusele heast inimesest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar