:S

Unine suvi. Sel aastal on ta kuidagi eriti uimane ja väsitav. kuigi lauspäikest ja kuuma pole olnudki. Vihma samas ka mitte. Pikad, päikselised ja soojad püevad, millest terve pika talve unistasin, on käes, aga nagu igal aastal väsin juuliks neist ära ja augustis saabub kergendus sumedate õhtute näol.

Taipasin mõni aeg tagasi oma teovõimetust. Taipasin, et imiku, väikelapse ja koolilapse vanemana ei ole minus potensiaali teha kodus sanitaarremonti, suurpuhastust ega pisemaid igapäevaseid remonttöid. Ei jagu mind isegi elementaarsetele aiatöödele. Rääkimata sellestki, et rõõmsamad tegevused nagu jalutama, kauplusesse või loomaaeda minek on ettevalmistust ja vaeva nõudvad tegevused. Iga pereliikme vajadused rõivaste, toidu ja liikumisvahendi näol kipuvad jääma minu hooleks (sest mina olen kodune ja tean kõigi harjumusi kõige paremini) Ja ma olen sellest vastutusest väsinud. Hädapäraselt kannan igapäevaselt mustad riided ja nõud masinatesse ja sealt kappidesse, valmistan ühe sooja söögi ja teiseks soojendan midagi konservivarudest ehk Meesisendilt väljendit laenates "enzeest". Viskan kassile ette krõbinad ja puhastan liivakasti ja... ongi päev lõppenud. Ning hommikul... algab kogu jant otsast peale.
See teadmine tekitas abituse ja kurbuse, mõnikord ka ahastuse tunde. Sõbrannad? Pole viimastest suurt midagi kuulda olnud, ju on oma tegemistel. Meesisend? Töööööööööööööööl.
Ja mu Peugeot otsustas meie Võrus oleku ajal lihtsalt lõdviku maha visata ja jahutusvedelikust tühjaks joosta. Remondiks tuleb eemaldada suurem osa mootorist ning ihuarst sai aja broneerida alles nädala lõpuks. Niisiis. Vangis. (Või peab Hullumaja puhveti täies koosseisus Meesisendi väiksesse neljarattalisse mahutama)