Reede, 23. august 2013

Kaks korda samas päevas - kadunud kolmeaastane


Notsu ja tema sõbrannast külaline lippasid hommikul turule. Kohalik turg toimib ülepäeviti mõnesaja meetri kaugusel meie kodumajast. Sinna minekuks tuleb kõndida ümber järgmise maja nurga ning seejärel umbes nelisada meetrit otse. Tänava ühel pool paiknevad vanas tehasehoones peamiselt autoremondi ja väiketootmisega tegelevad ettevõttted ning teisel pool tänavat eramud.
Turult naasesid tüdrukud kolmekesi. Nad leidsid Midi turuväravast, seljas lühikestest pükstest ja t-särgist koosnev komplekt ja jalas kummikud. Meie, kojujäänud, olime samal ajal õndsalt veendunud, et Midi asjatab hoovil... 

Njah, juhtus nii, et ühest turulkäigust ei piisanud ning lippasin Notsuga üheskoos tagasi. Turuväravast väljudes ei puudunud palju atakist. Midi asjatas turuväravas - üsna elavaloomulisel ristmikul, näol õnnis vaid kolmeaastasele kohane naeratus ning jalas kummikud. Mu ema vandus, et Midi läks liivakasti ning seal ta ka mõnda aega toimetas .

Midi nõustus vanaemale näitama, kuidas ta väravast välja pääses. Ei midagi keerulist - ronis metallist värava alumisele talale, upitas ning avas osavalt traadist väravakinnituse. Muidugi pidasime Midiga temaatilise eakohase vestluse, milles Midi jäi endale kindlaks, et väravast ei tohi üksi välja minna, kuid tema läks õde otsima. (Ja mina jäin endale kindlaks, et väravast tohib välja minna vaid nimekirja täiskasvanute saatel) Mõistuse saabumiseni lukustasime jalgvärava ööpäevaringselt, tõenäoliselt siis tähtajatult.

Üks asi jäi mulle aga sügavalt hinge kraapima. Lille tänav on meie väikelinna kohta elava liiklusega - käiakse jalgsi, liigutakse ratastel, sõidetakse autodega, peatutakse ja pargitakse. Siin asub ehituspoe parkimisplatski. Midi jõudis ületada mõlemal korral iseseisvalt kaks ristmikku - õhe kolme ja teise nelja teega!

 Mind hämmastab, et ükski täiskasvanu Midi teekonda ei sekkunud. Argipäeva hommikul ei ole võimalik, et see kolme aasta ja kolme kuune väikelaps mitte kellegagi ei kohtunud! 
(Võib-olla on mul selektiivne nägemine, ent allameetriste iseseisvate jalutajate puhul otsin silmadega alati tema saatjat.)

Jah, kaaskodanike sekkumisel olnuks mul emana olnuks sekeldusi rohkem, halvimal juhul saanuks ma Midi kätte politseimajast ning meie kodu külastanuks sotsiaaltöötaja. Lisaks kirjutanuks lehtede veebiküljed kolmerealise uudise ning nii kommentaariumid kui ka perekooli portaal keetnuks minu kui hoolimatu ema seebiks. Vaieldamatult teadnuks nii mõnigi kohalik kommentaator mind kui "paljulapselist üksikema, kes peale lasterahade päeva magab peatäit välja". Kui aga uskuda seriaali "Pilvede all" leidnuks Midi umbes pooleaastase ajutise peavarju turvakodus ning ametnikud arutanuks minu sobivust emaks. 

Kuna Midi kadumine vältas ajaliselt vaid kümmekond minutit, olnuks siiski loogilisem kohtuda mõne tädikesega, kes tähelepanelikult üritanuks lapselt pinnida nime või kodu asukohta või telefoninumbrit. (Kurbusega nendin, et Midi teab ainult iseenda ning pereliikmete eesnimesid). 
Aga ei. Polnud kohal ühtegi tädikest, onukest ega politseinikku. Õnneks ei kihutanud ka ainsatki liiklushuligaani ning kogu lugu lõppes vaid meie perekonna suure ehmatusega.

Mitte, et ma juhtunut õigustada üritaksin või vastutust eneselt ühiskonnale veeretada. Lihtsalt tunnen juba pikemat aega, et elu sellesinase päikese all on muutunud kohutavalt anonüümseks ja enesekeskseks. Nii ongi. 
Aga hia, et niigi läits.

1 kommentaar:

  1. Minul on õnneks hea kogemus, kui minust sadakond meetrit ettepoole jooksnud viieaastase peatas koheselt vanem härra, kes kohe uuris et kas üksi ja kus emme-issi on. Aga hea on kõik mis hästi lõpeb :)

    VastaKustuta