Pühapäev, 20. oktoober 2013

Nohik?

Reedel saabus koju viienda klassi viieline tunnistus. Notsu oli ebaharilikult puhevil. Selgus, et just tema oli esimesel veerandil klassi parim õpilane ehk siis ainumas, kelle tunnistusel ei olnud miinusmärgikesega viisi. Justnimelt, selles koolis võib ka tunnistusel esineda viisplusse ja viismiinuseid! Õpetaja oli talle tunnistuse ulatanud esimesena ja kiitnud. Notsu oli ise samuti rahul - esimesel veerandil olid ka jooksvateks hinneteks kõik viied, millele lisandus üks kolm loodusõpetuse tunnikontrolli eest (joonisel puudusid kaks noolt, mis näidanuks lisajõgede voolusuunda).

Mul on lapse üle üüratult uhke tunne. Ta ei ole täiusliku mäluga kuldpea, kellele teadmised külge haakuvad. Esimesel kolmel aastal tegime ühiselt tugevat tööd - teise klassi lõpuni vaatasime õpitu igal õhtul ühiselt üle. Kolmandal aastal kontrollisin pisteliselt ja eemisel aastal vaid siis, kui Notsu ise palus. Sellel sügisel olen õhtuti vähe kodus olnud, kuid tean, et õhtutundidel kostab Notsu toast pobinat mitmes võõrkeeles. Kõige kergem olevat prantsuse ja kõige raskem inglise keel. Vene keel on Notsul mõnusalt aksendivaba.
Notsu leidis, et selle aasta hinded on tulnud varasemast kergemini ja väiksema õppemahuga. Klaveriõpetaja vahetus taastas tema muusikaarmastuse. uuel õpetajal jagub Notsule kiidusõnu ja esinemisarvestus möödus veatult.
Pidasime Notsu pingutust meeles - vanaema viis ta täna Estoniasse "Printsi ja kerjust" vaatama ja mina kinkisin musta mantli juurde imeliselt armsa siidläikelise purpurpunase vihmavarju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar