Kannatasin terve eilse päeva. Rääkida oli valus, neelatada võimatu, palavik lähenes 38´-le. Lisaks valutavad ning on paistes ka lümfisõlmed. Peeglist vaatab vastu täielik mumps!
Inhaleerisin, jõin ingveriteed, mida ema mulle ette kandis ning lõppeks valmistas ta imelise küüslauguleiva. Meesisend küll väitis, et teaduslikud uuringud on tõestanud, et küüslaugu ainus raviomadus peituvat lõhnas - kaaskodanikud vältivat haisejat, kes nii pisikuid juurde ei saa ja kiiremini terveneb.
Igatahes vaatasin ma diivanil lösutades ära terve teleprogrammi ja lisaks veel Midi valitud multifilmiprogrammi, ehitasin vaevaliselt poiste uute klotsidega torni ja kümne ajal koperdasin tagasi voodisse.
Midi uinub harilikult pea kohtumisel padjaga. Seevastu Mini vaevles ilmselgelt kõhuvalus - olles õhtu jooksul joonud umbes pool liitrit talle lahkesti pakutud Hapsi ning pistnud nahka kausitäie köögivilju, teise putru ning lisaks veel liha-vorsti ning muud head-paremat. Aga laps käis ka mööda tuba ühe juurest teiseni ja ütles selgelt "mämm-mämm".
Pool kaks õnnestus ka Midi rähklemine lõpetada ning venitasin end voodist välja Paracetamoli järele. Avasin karbi, seejärel teise ning minu üllatuseks oli mõlema säilivusaeg kaks aastat ületatud. Tuustisin läbi meie kaasasõitvat ning umbes kilo kaaluvat apteegikotti. Ainsaks paracetamoli sisaldavaks tooteks osutusid küünlad sobivusega kuni kümnekilosele patsiendile.
Mis seal salata, suures hädas isegi kaalusin küünalde varianti, seejärel leidsin Ibumetini siirupi, maasikamaitselise. Ajalugu oleks peaaegu kordunud - toona arvutasime seda ümber patsiendile kehakaaluga 120 kilo. Arvutuste tulemusena pistis patsient nahka terve pudeli maasikamaitselist magusat siirupit.
Lugesin infolehte, mida on kaasajastatud kehakaalu asemel vanusele. Huvitav, mille alusel öeldakse, 9-12 aastaste laste ühekordne annus on 3x5ml. Notsu klassikaaslastest - tüdrukutest pisim on nii õbluke, et tundub koolikoti all murduvat. Suurim aga on minust vast veidi pikem ja umbes samas kaalus. Neile kahele ma emana sama annust küll ei pakuks.
Õnneks ilmus Meesisendi töökotist välja mingi ibumetiini tabletikarp ning esmane häda sai leevendust. Valuvaigistiga õnnestus magada neli-viis tundi ärkamata.
Vaatasin hommikul apteegikarpide ravimivaru. Tuleb tunnistada, et iseennast olen ma laste kõrvalt täiesti unustanud. (Tüüpiline lapsevanem!) Veidi mängib selles ka rolli harjumus, et Tõnismäe apteek on avatud ööpäevaringselt. Ravimite hulgas leidub kõikvõimalike olukordade lahendusi Mini ja Midi terviseprobleemidele, kuid iseendale võin ma laia sideme ümber mähkida ja plaastri peale tõmmata. Ja noh enne sidumist desinfitseerida ka...
Saatsin Meesisendi hommiku saabudes nimekirjaga ravimite järele.
Kui vähegi võimalik, siis lõunasse sattudes soovitan soojalt Maksimarketi apteeki vältida. Seal töötab apteeker, kellele pole eraldatud grammigi elementaarset suhtlemisoskust ega -viisakust. Vähemalt neil kümnekonnal korral, mil minul tema juurde asja on olnud. (Ja ma olen seal tõesti leti taga vaid ühte inimest kohanud) Ma vähemalt eeldan, et apteeker orienteerub toimeainete ja käsimüügiravimite virrvarris. Maksimarketi apteeker leiab, et tegemist on ostja probleemiga. On juhtunud, et erinevad nimetused vuristatakse ette ning lause lõpetab sõna "noh"... Ja ravimite letil eksponeerimine käib aga eriteenuste alla.
Igatahes valutan ma kurku ja palavikutan. Joon vett nagu kaamel veevarude kogumise perioodil.
Ma ei mäleta, millal ma mandlite eemaldamise järel mitu päeva järjest 38´palavikus vaevelnud oleks. Ülejäänud majalised sõitsid Urvaste kalmistule Meesisendi umbes Põhjasõjani ulatuva suguvõsa kalmudele küünlaid süütama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar