Esmaspäev, 17. veebruar 2014

Kiidan teenindajat

Kohaliku keskuse kauplust hakkas Meesisend nimetama Koomamarketiks. Ja nii ta jäänud ongi, kuigi poeke ise läbis mõned aastad tagasi põhjaliku remondikuuri ning on ammu oma veidi solvavast hüüdnimest paremaks kasvanud.

Jagasin oma kauba nagu harilikult kaheks arveks - torusiili tšekk liigub meie miniettevõtte raamatupidamisse ning toidukaupade kviitung rändab prügikasti. Niisiis, kaks makset ja viiekümneeurone, millest esmalt sain tagasi lisaks kahekümnelistele ka metallrahad. Kuniks kassapidaja kodukeemiat mittevajalikult kilesse pakkis, pöörasin müntide külgi tagurpidi. Rõkatasin rõõmsalt nähes uut ja säravat Läti kaheeurost, mis ema euromüntide kogus veel puudub.

Kassapidaja rõõmustas koos minuga - temagi vaatavat mündiselgasid. Rääkis teise kaubasatsi läbilöömisel aeg-ajalt tema kätte sattunud haruldasematest eurorahadest. Poes töötas parasjagu kolm kassat ja järjekorda ei olnud. Ulatasin kahekümnese ja sain tagasi... ekstra valitud mündid.
Tore kassiir ütles, et tal on parajasti müntide hulgas kaks üheeurost, mida igapäevaselt ei kohta ning mis tema enese kogus on need juba olemas. Otsis need mündikastist välja ja ulatas sõnadega, et ehk saab minu ema kogusse münte juurde. Seejärel naeratas, soovis kena päeva ning juhtis mu tähelepanu, et kindad letile ei ununeks. Jesver. Juhtunu oli nii meeldiv, hämmastav ja tore, et tegi pahupidi* alanud päeva heaks.

*Tuulerõuged levisid Midilt Minile. Nädalane kahe lapse vahelduva opatamise ja vinnamise tulemusena valutab mu selg nii väga, et jalutama minek põhines vaid tugeval tahtejõul.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar