Keetsin hommikul külasupi - tüüpi hernesupi valmis, toppisin Mini vankrisse ning läksin lahvatanud ideed vaatama. Lund igatahes jagus - Nõmme kunstlume radadel.
Ma ei tea selle tänava nime, kas seda on või üldse olnudki on. Mina olen sellest tänavast autoga nii üles kui ka alla sõitnud, täiesti legaalselt. Hiljem muudeti tänav ohtlikkuse tõttu ühesuunaliseks, seejärel lubati seal liikuda vaid teenindaval transpordil ning viimasena ainult prügiautol. Eks ta ohtlik ja kitsas ning ülimalt järsk ja piireteta tõepoolest on. Tänaseks on ta äärtesse sadanud ja sinna kõdunema jäänud lehtede tõttu muutunud veelgi kitsamaks ning talvel on see osake Nõmme suusaradadest, tõusupoolne.
Ütleme ausalt, et ma tean, et suusaradadel ei ole viisakas kelgutada. Aga see on tõusupoolne ehk siis uisusammu rada ja lumi on juba nagu on - suusatamine on kohe-kohe lõppemas.
Me polnud kaugeltki ainsad vastlasõitjad ja üksikute suusatajate suhtes oldi seekord haruldaselt viisakad. Notsu pakkis ühes endaga kelgule vaheldumisi Midi ja siis Mini. Ja mul oli natuke hirm, sest lumine rada on ülikitsas ning kallakud järsud. Aga vähemasti on lastel oodata eriti pikkasid linasid :)
Tänasest pidanuks algama paast ning vaatasin külmkapis tõtt kõrvitsapoolikuga. Otsisin netist kõrvitsasaia retsepti ning alustasin teist korda elus pärmitaigna tegemist. Haruldaselt mitmeid külalisi käis ning kui hilisõhtul saia ahju sain, kerkis see nii suureks, et ... no seda saia jaguks meil mitmeks nädalaks. Ootamatult maitsev tuli - pistsime õhtusöögiks... piinlik öeldagi veerandi kinni - sulavõi ja külma piimaga.
Hobusemägi, mu lapsepõlves öeldi, kui see ikka Glehni pargi juurest alguse saab...
VastaKustuta