Teisipäev, 1. aprill 2014

Väljapressijate küüsi langenult

Helistasin täna politseisse ja seejärel liikluskindlustusse. Tundsin üpris tõsist hirmu ning tegelikult ei teagi ma, kas see lugu algab ja kuidas ta lõpeb.

Parkisin Valge lennujaama ülemisse parklasse minemaks vastu kaugreisilt naasjale. Midi, näpus kimbuke sinililli, ronis turvatoolist välja. Avasin talle ukse. Meesisend haaras teisest toolist sülle Mini.  
Nägin silmanurgast selja taga pusserdavat naisterahvast ning tõmbasin ennnast koomale. Vallandus süüdistustelaviin. Ma olla Valge nii esimese kui ka tagumise uksega löönud vastu kõrvalolevat autot ja selle mõlkinud kahest kohast. Suisa pauku olnud kuulda... (Ma ega meesisend samas ei kuulnud)

Kummardusin vaatama - mõlgid olid tõesti, kuid minu auto uks neid tekitada ei saanud. Naabersõiduk polnud just esimeses nooruses ning minu meelest esineb igal vähegi avalikus parklas parkiva sõiduki küljel mõni mõlk või mõlgike. Naisterahvas kepsles auto omanike ja minu vahet, seejärel lisandus ta kõrvale keegi meesterahvas, kes naise tunnistusi kinnitas. Tundus nagu olnuks tegu paariga. Ega mul väga pikka närvi pole - saatsin naise kuradile, "laste ees..." muidugi ja sisenesin lennujaama jättes need neli inimest omavahel asjatama. Kodanikud lubanud Meesisendile, et ootavad mind tõkkepuu taga, et "asju klattida."
Emaga auto juurde naastes olid nad lahkunud, tõkkepuu taga ei oodanud mind samuti keegi. Seisin veidi segaduses ning helistasin. 
Esimese kõne tegin politseisse kirjeldades olukorda ning paludes käitumisjuhiseid. Politsei korrapidaja väitis, et peale sündmuskohalt lahkumist ei ole kellelgi õigust minult midagi nõuda. Pidanuksime mõlemad paigale jääma ning kutsuma välja patrulli. (Oigasin mõttes - pooleteist tundi hiljemaks olid mul teatripiletid). Korrapidaja rahustas ning soovitas samuti päeva jätkata. Tänan konkreetsuse eest, Eesti Politsei!

Aga siiski - kodanikud ju pildistasid mu autot... Mõtlesin veidi ja valisin nõu saamiseks kindlustusandja telefoni. Sealt ühendati mind... kahjukäsitlusega.

Edasine on nagu halvas unenäos. Käsitleja soovitas mul teha kahjuteate nagu näeb ette liikluskindlustuse seadus ehk siis liikluskahju põhjustanud isik peab oma kindlustusseltsi teavitama viie tööpäeva jooksul alates juhtunust. Seejärel hakatakse seda menetlema, kutsutakse mind vajadusel välja, palutakse saabuda "kahju põhjustanud" autoga.
-Aga midagi ju ei juhtunud??? 
-Siis kirjeldage seda.
-Mida ma kirjeldan? Seda, et avasin ukse ja väljusin?
-Kirjeldage situatsiooni.
-No ma teen seda mitmeid kordi päevas - avan autoukse ja väljun sellest, võtan lapsed samuti turvatoolidest välja. See pole ju põhjus avaldamiseks!
-Kui aga keegi kaebab, olete kahju põhjustanud.
- Kas te võtate menetlusse iga esitatud kaebuse?
-Ma soovitan Teil avaldus esitada.
-Aga mis siis juhtub kui ma seda ei tee?
-No siis me kutsume Teid ka välja.

Tegelikult mind huvitas, kas üks suur ja asjalik kindlustusselts võtaks tõesti menetleda suureplaanilisel fotol ja paljasõnalisel ütlusel põhineva väite, et mõlgid autole A põhjustas kõrvalseisnud auto B. Tundub, et võtab, sest mul soovitati korduvalt teha situatsiooni kirjeldav avaldus, mille ainus mõte näikse olevat ülestunnistus ning järgnev peetimine, loe "süüdlase otsimine".

Ah ma ei räägi neist emotsioonidest. Sellest, et tahtsin ühisel lühikesel autosõidul kuulata esmaseid muljeid kaugelt Hiinamaalt, soovida emale edu homme algaval uuel eluetapil.

Tundsin kui haavatav on elementaarsena tunduv turvalisus. Tundsin, kuidas kaitstuse tunne asendus mõne hetke jooksul nõutuse ja ahastusega. Kas selline ongi labane väljapressimine? Katse teenida hõlpsalt raha? 
See kõlab uskumatult, sest tegelikult ootasin hetke koha vabanemise järel ning alles seejärel parkisin. Või pole sellistel situatsioonidel "süüdlase" otsimisel vahet? Või polnud see seltskond tõesti seotud ning asjasse mittepuutunud naisele tunduski, et minu auto lõhkus naabri oma. Stopp. Aga miks ta pöördus rünnakuga minu, mitte "rikutud auto" samas askeldanud omanike poole?

Tõesti ei tea. Ja ei suuda otsustada, kas kirjutada avaldus mittemillegi kohta või jätta kirjutamata. Tropp tunne on, nagu pommi otsas istuks.

4 kommentaari:

  1. Tere,
    Olen Sinu blogi lugeja juba mõnda aega. Kirjutama ajendas mind see, et sarnane olukord endal olnud. Samamoodi süüdistas minu last paar aastat tagasi üks autoomanik Pirita Selveri parklas. Kuna laps istus hoopis teisel pool, ei tundnud ma mingit kohustust sellele reageerida. Sõitsin minema ja tulemus oli politseist kutse, millega meie pere tegeles umbes 4 kuud. Lõppotsus oli, et kaebaja sai oma mõlgi ( mida minu laps ei saanud teha) vist kindlustusest hüvitatud. Naeruväärne oli see, et lõpuks uurija teatas peale 4 kuud, et kui me oleks öelnud, et juhuslik tuuleiil lõi meie auto ukse vastu kõrvaloleva auto ust, poleks uurimist järgnenud. Laps oli siis 7 aastane ja see protseduur iseenesest äärmiselt vastik. Kindlustusest igatahes mingit abi ei olnud. Kahjuks meie pere närvirakke ka keegi ei taasta.

    VastaKustuta
  2. Kuidas arengud on?
    Mina poleks muidugi midagi teinud. Politsei ju andis oma soovituse, nemad ka salvestavad kõik kõned ja hiljem on alati sellele hea viidata. Kahjks indlustuse infoliinid salvestavad ka, nüüd nad saavad sellele hiljem viidata. Siiski ma ise pead tulle ei pistaks ja las tüübid alustavad ise menetlust, kui viitsivad. Hindan seda siiski väga vähe tõenäoliseks.

    VastaKustuta
  3. Selle postituse tulemusena ja vestluste käigus selgus, et analoogseid juhtumeid on mu tutvuskonnas mitmeid. Neist teadis rääkida ka ihumaakler. Tundubki, et tegemist on väljapressimisega - nõrgema närvikavaga inimene võib anda mõnikümmend/ sadakond raha.
    Kindlustus ega politsei ei ole minuga kontakteerunud, kuid veel ma kergemalt ei hinga. "Süüdlane" pidanuks ju viie päeva jooksul oma seltsi teavitama - aega kirja saada on. Nädal hiljemgi tõden, et see on ebameeldivaim juhtum minu kuueteistkümne-aastases autojuhi-ajaloos.

    VastaKustuta
  4. Mul oli sarnane olukord, kus tänaval manöövrit tehes puutus minu auto peegel teise auto peeglit ja see "pakkis" end kokku. Manöövris formaalselt süüdi mina (reastusin), sisuliselt tema (jättis mulle näivalt ruumi ja siis sööstis edasi, nii et tekkis riivakas).
    Nähtavat kahju, isegi kriimu ei olnud. Juht - soomlane - nõudis ekspertiisi, politseid jne. Politsei tuli väga pika hambaga, sest oli talve esimene libe ilm ja neil tööd niigi palju. Pärast minu ja teise poolega rääkimist saadeti mind minema ja politseinik ohkas raskelt - "ilmselt tuleb meile siin kaebus kraesse, mis teha, aga teie minge rahulikult ära".

    Midagi pärast asjast kuulda ei olnud.

    VastaKustuta