Kolmapäev, 28. mai 2014

***

Oli aasta 1999 kui ma oma esimesse ja siiani ainsasse töökohta asusin. Sisseelamiseks palju aega ei antud - toimetuserutiin tuli omaks võtta mõne tööpäeva jooksul.
***
Täna potsatas meilboksi teade ühe kolleegi eluringi täitumisest. Oli üks esimesi puutepunkte selles hämaras hiigelsuures ruumis - muheda, kuid vahel ka terava ütlemisega mees. Hilisemad pöördumisprotseduurid tekitasid osakondadesse vahemehed, kuid parema tulemuse nimel sai vajalikke asju lahendatud sageli otse.

Kopeerin sellestsamast meiliteatest ilusad luuleread. Süütasin köögilaual ka küünla - majalised magavad, vihma tilgub, on külm ja kõle - hetk mälestustesse süvenemiseks.
Õpeta oma hinge
kõige kadumist kandma,
et kui kord udurätt
varjutab õhtused tähed,
siis sina rõõmsana lähed
elule sõbrakätt
hüvastijätuks andma.
/Kersti Merilaas/


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar