esmaspäev, 28. juuli 2014

Maailma otsas

Sõitsime lõunaosariikidest mõniteist kilomeetrit veel lõuna poole, turismi tõmbealevikku. Sealt veeresime seitse kilomeetrit mõisasüdameni, mida tiikide kõrval "kaunistavad" ka nõukaaegsed korrusmajad. Asfalt lõppes. Tõele au andes on tee siiski renoveerimisel, rahastamas Euroopa Liit. Eesti mobiilside asendus Läti omaga. Veel seitsme kilomeetri kaugusel asus paarisaja meetri pikkune asula, eelmisest mõisast välja kasvanud harumõis, ilma erilise arhitektuuriväärtuseta ja räämas. Külakese keskelt pöörasime paremale, vanast sigalast mööduvale metsateele. Veel üks hargnemine ning jõudsime pärale. Tee, tõsi, läks veel kilomeetrikese edasi, eikuhugi, Eesti Vabariigi lõppu, taamal Läti.

Seal, maailma äärel, asub vana vesiveski, ehitatud tuhat kaheksasada millegiga. Kolm korrust kõrge ning mitukümmend meetrit pikk paksude seintega maakivihoone. Veski kõrval asuv sillatamm sai uuendatud aastal tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse. Sellesse aastasse langeb mitu veskiga seotud tähist. Esmalt ei mahtunud suurvesi ojasängi ja paisutatud järvekesse ning viis endaga uhke hoone elutoa nurga. Maakivide asemel parandati see betooniga. Suurvesi viis ka silla ning asemele ehitati uus. Samal aastal jäi veski elaniketa.
Peremees tutvustas eluruume, mille uhke leivaahi mittekellegiomana olnud aastatel läbi põranda veskikorrusele, endisesse loomalauta langenud. Hoone keskjoonel asunud saekaatrit meenutab vaid postament. Veskiseadmed on laiali veetud. Paisjärv majaseina lammutanud ja veskikorrusel kuiva jalaga liikmist abistavad risti-rästi veetud palgid. Elukorruse põrandas laiutavad laiade võimsate põrandalaudade vahel augud  ning laastukatusele paigaldatud eterniit on kohati auklik. Elektrit ei ole. Kaks haigrut lendas üle vaikuse.
Maad? Mõned hektarid - veski toitis elanikke põldu harimata. Kehvikud? Kaugeltki mitte, pigem jõukad ja edukad. Peremehe saatus nagu tuhandetel teistelgi, Siberis.
Keerasime tagasiteel, harumõisa ristis Läti poole ning sõitsime koju ringiga, Läti kaudu, mööda Riia-Pihkva kiviteed.
Endiste aegade hiilgus ja asendunud viletsus. Hiigelsuur, uhkete nikerdatud sarikatega võimas kivihoone eikusagil, maailma äärel. Ja kaks inimest, kes klaashoonete keskelt sinna ära olema on sõitnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar