esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Foobik

Sirutasin käe elutoa põrandal olnud kilekoti järele ja röögatasin hüpates automaatselt mitu sammu tagasi ja seejärel toolile. 
Kilekoti kõrval külili lebav pisike hall pika roosa sabaga loomake ei liigutanud. Rabasin köögilaualt telefoni ja põgenesin ülemisele korrusele. Sealt helistasin Meesisendile. Otse loomulikult sattus olema päev, mil ta pidas Üliolulisi ja Ülitähtsaid Koosolekuid ning kaks telefoni vedelenud kasutult jopetaskus. Igatahes kannatasin ma tunde pissihäda kui tühja kõhtu (viimane tuleb mulle muidugi kasuks), kuniks ta tagasi helistas. Ma ei julgenud rääkida, miks ta peab otsekohe koju tulema, aga küllap ma hädise häälega hardalt hädaldasin. Ilkumist muidugi jagus - kui ma pääsenuna trepist alla astusin, märkis Meesisend, et pani hiire mulle kenasti keset tuba (või kuhu ma selle palunudki panna...) 
Masendavaks muudab olukorra aga see, et juba teist õhtut kostab vannitoakapist jälle krõbistamist. Ma tõesti ei ole nõus järjekordset päeva ülemisel korrusel veetma, aga surnud hiire puutumine kühvliga või mis veel hullem, käega, käib üle minu julguse.

2 kommentaari:

  1. Viimaks ometi sissekanne, mis haakub blogi nimega.

    VastaKustuta
  2. Kui see sind lohutab siis mul sama foobia, närilisi ei puuduta mina ei käega ega kühvliga ning ei elusalt ega surnult. Kui see lohutab siis kui minu kass hiire kätte saab siis millegipärast närib sellel pea otsast. Seega meie põrandatel leidub ka neid jälkusi aga kaheosalistena... Õnneks härra reeglina jõuab kööki enne mind ja on kõik need "pusled" ise ära visanud ja vere vaibalt koristanud.

    VastaKustuta