Saadan poisid lasteaeda ja järgmisel korral kohtan neid esmaspäeva õhtul... Minist ja Midist pole ma üle kümnekonna tunni varem eemal olnud - meil lihtsalt ei ole kedagi, kes nõustuks Hullumaja Puhvetit pikemalt hoidma.
Kahtlustan, et ei oska tekkinud vaba ajaga midagi pihta hakata ning lähen laevas juba üheksa paiku magama. (Kui Notsu mind just mööda poode ja ööklubisid ei vea ja Bingot mängima ei nõua)
Ka pole ma nii tühja autoga juba ammu kuskile sõitnud. Kleit, kingad, teksapüksid, paar pluusi. Tellitud külakost virsiku Nestea ja paari multipaki kohukeste näol. Üllatuseks kaasa ostetud mooniplahvatuse grillkringel. Kõik. Ei mingeid kärusid, mähkmeid, mänguasju igaks elujuhtumiks, näkileibu, joogivett, kümneid komplekte vahetusrõivaid jne
Ometi hakkasin närvitsema avastades mustmiljon tegemata pisiasja. Rahakotist puuduvad nii paberkindlustus kui juhiluba, tehniline pass. Ma ei oska kasutada GPS-i, kuigi tehniliselt pole seda ka vaja.
Vahetasime õega täna mitmeid kõnesid. Ilm heitlik, basseinivesi 15´. Voodiriided ja käterätid koju jätta. Üks jalgpallimatš reedel vaadata. Kaks võileivatorti viiekümnele haarame kaasa laupäeval tagasiteel. Ikea - valikus on Linköping või Stockholm. Hilisõhtul tuleb niikuinii Linköpingu lennujaamas käia.
Mõtlen oma käesolevale elule - minust on saanud uskumatu kodukana, kes pabistab ülelombi seilamise pärast, kus teekond autoga kulgeb turvalisel kiirteel. Ise ka ei tunne ennast ära :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar