Kuidas me Seto Folgil ei käinud

Eilsel hilisel õhtutunnil lõunasse naasnud Meesisend arvas heaks meid Seto Folgile viia. Tehtud-mõeldud, jõudsin kaasa haarata poiste dressipluusid ja paluda Notsul kotti pista paar suupistet. Poisid pidanuks autos lõunat magama. Nii lihtsalt muidugi ei läinud - ei maganud keegi silmatäitki. Lappasin folgiprogrammi ja tuvastasin, et kolm soodus- ja üks tavaline ühepäeva-käepael maksavad veidi üle kaheksakümne euro. Meesisend unistas valjult millestki laadalaadsest, kus pakutaks ehedat Seto käsitööd elutoapõrandale sobiva kaltsuvaiba näol.

Pargitud saime . Et mitmeks päevaks tuleme - no paariks tunniks vast. Edasine polnud üldse naljakas. Laadaosa asetses ühe lava kõrval ning mõlemad olid surutud piirdeaeda, kuhu pääses vaid sellesinase käepaelaga. Ka Seto Tsäimajast oli saanud folgiala, kuhu käepaelata asja polnud. Ja sööklas toitlustati vaid korraldajaid... Ei laata, vaipa ega sööki, pikalt me maantee ääres me jalutada ka ei viitsinud. Kirusime korraldust, mis kaunil laubasel päeval võinuks orienteeruda suuremale hulgale kui käepaelaga folgilised, nagu Viljandis, kus kogu linnas on tunda festivali. 

***

Räpina bussijaama küljes olevast Turisti pubist ei arvanud me väljaspoolt suurt midagi. Sisemuselt osutus see aga meeldivalt avaraks, hinnalt mõistlikuks. Toitude saabudes selgus, et suupiste osutus laste jaoks pirakaks praeks ning tavapraest saanuks söönuks kaks näljast. Ja teenindus oli harvaesinevalt sõbralik. 

Jalutasime tiiru Räpina kaunis mõisapargis ja Avatud mõisate sarja raames saime Sillapää mõisa ka seestpoolt näha. Inglise aed, prantsuse aed, rosaarium, viinamarjade ja okaspuude kollektsioon... Imeilus ja samas nii lihtne. 

Lõikasin kodus vaasi tuulega murdunud pirakad iirised - Võru aed, rammusa mulla ja väikese lillevalikuga, kah lihtne.