Ametlikult koduperenaine ehk Mini 3

Võiks ju kirjutada tänasest päevast kolm aastat tagasi. Mul on piinlik tunnistada, et ei mäleta täpselt seda varahommikust sündimise kellaaega. See kolmas on üldse saanud teenimatult vähe tähelepanu. Hetkel ei ole tal isegi isiklikku beebialbumit, pole vist üldse paberpiltegi temast. Aga Mini on vahva laps ning tema arengu edusamme kuude kaupa võib üsna täpselt lugeda suvalisest beebide ja väikelaste kasvatamise käsiraamatust. Välja arvatud kõne, mis on juba enam kui aasta vaba ja kõigile arusaadav. Mõnus!

Tänasega saab aga lõpule üks seitseteist aastat kestnud suhe. Aastal 1998, täpsemalt öeldes küll veebruari viimastel päevadel, asusin ma tööle toonasesse Sõnumilehte. Mini kolmeseks saamise järel peaksin ma tööle naasma, kuid selle asemel kirjutasin avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

Ma olen üdini tänulik sellele organisatsioonile - olen tänu korralikule sissetulekule saanud rännata reaalselt oma unistustesse, omandanud laenuorjusesse laskumata kodu, liiklusvahendid ja muu eluks vajaliku. Mu tööandja oli täpne ning korrektne töövõtja seisukohast vaadatuna - kõik maksud tasuti korrektselt ning palk hilines nende aastate jooksul kaks korda. Mõlemal juhul sai kogu ettevõte vabanduskirja ning hädalistele pakuti lahendust.

Ja siiski, ma ei tahtnud minna tagasi... Istuma kontorilaua taha hommikul kella üheksast õhtul kella viieni, rutiini. Ei, mul ei ole tõesti uut kohta ega midagi terendamas ka silmapiiril. Ma ei tea jätkuvalt, kelleks ma saada tahan, kui ükskord suureks saan. Või siiski, tean, kuid ei suuda täpselt visualiseerida. Lisaks on mul kirjutada magistritöö. 

Jah, ma tean, et lahkusin vabatahtlikult heast teenistusest ja soojast kontorist. Mitmed sunnitult endisteks saanud kolleegid on minuga tõrelenud. Aga ma tunnen kuskil sisemuses, et see on õige. Raamatupidamusliku jääkväärtuse arvutamise valem ütleb viie aasta kasutamise järel väärtuseks nulli. 

Ma olen ametlikult ja igasuguste vabandusteta koduperenaine või noh... läbi sai akadeemiline puhkus ja tuleks asuda magistritööd kirjutama. Poetasin pisaragi, sest iga lõplik lahkumine on kurb. 

Sümboolselt. Mu uueks otseseks ülemuseks saanuks inimene, kes mu ka tööle meelitas. Tasusin tol ammusel 1998. aastal parajasti piima-leiva eest kassajärjekorras kui ta helistas. Olin paar päeva varem vestlusel käinud, kuid mingit vaimustust ei tekkinud. Mu ülemus arvas, et võiksin siiski proovida ning lisas, et kui üldse ei meeldi, saan katseajal probleemideta lahkuda. Meeldis vist :)