Kolmapäev, 16. märts 2016

Ma kirjutan jälle

Pidasin pika pausi. Mul lihtsalt ei olnud midagi kirjutada. Elu muutus keeruliseks ja maailm liikus isepidi.
Esimesed aimdused lähedase haigusest jõudsid minuni algaval päeval aasta tagasi. Teetassi taga istudes kurtis ta mitmendat kuud kestvast probleemist. Paar kuud hiljem rääkis, et olukord ei ole paranenud. Veel kuu hiljem külastas perearsti, kes saatis patsiendi kohalikku haiglasse uuringule. Saadud tulemuste alusel suunati Tartusse. Sealt edasi läks kiirelt - kahe nädala möödudes lõigati, kuid kahjuks õmmeldi kinni. Opereerida ei olnud enam võimalik...
Ma uskusin ja lootsin kuid, erinevalt paljudest. Ma tean, et sama diagnoosiga inimesed elavad aastaid. Ma usun Eesti meditsiinisüsteemi taset, kuid lihtsalt peab eelnevalt õige tohtrini jõudma. Tean, et tema uskus samuti. Viimase hetkeni. Ühtäkki muutusid olulisteks väikesed asjad. Aastaid eraklikult kookonis elanud inimene avanes taas, alustas tervislikku toitumist ja käis usinalt keemiaravil. Võttis jõuluks ette reisigi ning... koduteel, enne laevale minekut vajus sõna otseses mõttes kokku.
Välismaalasele kohustuslik lahkamine näitas ulatuslikku kopsutrombi, mis olevat nii ravi kui haiguse võimalik kõrvalmõju. Kiire lahkumine.

***
Ma mõtlesin meie vahelised suhted selgeks esmakordselt kahekümne aasta eest, korrigeerides neid lõplikult ja enda jaoks jäädavalt kümme aastat tagasi.
Ometi viinuks ma algaval päeval talle seitsmekümne seitsmendaks sünnipäevaks kimbu tulpe ja joonuks tassitäie teed. Nagu alati. Ta pidas samaarvulisi sünnipäevi juubelitest tähtsamateks.
Varasemale sisekõnele mõeldes arvasin, et see ühel päeval paratamatu puudutab mind vaid põgusalt. Ometi see nii pole olnud. Süsimustadel pimedatel talveöödel keerlesid mu peas segamini mõtted, mälestused ja kujutelmad, omandades erinevaid värve, toone ja varjundeid. Tänasel päeval tean ma väga selgelt, et ei vaja haledat kaastunnet, vaid edasiminekut.
Ühel märtsialguse päeval vaatasin sellele väsinud ja kümmekond kilo priskemaks õginud tädile peeglis otsa. Nii enam edasi ei saa lihtsalt! Võtsin ennast kokku ning kui ma homme kalmistule üldse küünalt süütama jalutan, teen seda ainult iseenese igapäevaste liikumisminutite nimel.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar