kaselehekaste seenepuljongiga

Kuusalu kandi seenemetsades oleks nagu kaevetööd käinud - kummalised on seeneliste seltskonnad, kes kukeseeni otsides sammalt ruutmeetrite kaupa tagurpidi pööravad.

Mul õnnestus veerand tunniga sõnajalgade vahelisse "pesasse" sattudes korjata pool korvitäit ja Heidil pesa mitte leides natuke. Lisaks kukeseentele olid kollased ka kaselehed - masendavalt eksitavatena mõjusid nad sõnajalgade vahel. Kaselehekastmeks jagunuks kindlasti. Ja maitseks seenepuljongit.

Ülejäänud paar tundi patseerisime peaaegu niisama, sõime suurepäraseid võileibu ja muffineid. Ja rüüpasime mullivett ja kalja peale. Peale viitteist aastat ühiseid seenelkäike õnnestus täna mitte maha unustada ka seeneraamatut ja nii me sita- ja kännuseeni tuvastasime, lootes nende hulgast leida mõni eriti väärtuslik delikatess-seen. Ei leidnud:S
Lahe leid oli kellegi urulooma koobas - looklev liivarada mändide vahel, kus öötundidel ilmselt tihe liiklemine. Ja ümber pisikese puu jooksurada. Rebane? Mäger? Uru sissepääs igatahes oli piisavalt suur, et sinna iseenda peagi toppida. OK, külla me siiski ei läinud. Ja teisi väljapääse ka ei leidnud.
Mõnus pühapäev. Kordame jälle peale vihma mõnel tööpäeva õhtul - siis saab ehk seeni rohkem.

Hoolimata tõelisest rammestusest jätkub tegus päev - eilne Ikea-saak, kogusummas kolm korda üle eelarve (vabanduseks, et ma oleks järgmisel korral need asjad niikuinii ära ostnud) tuleb kokku lappida ja oma õigetesse kohtadesse paigutada. Ja see vana, "maja hinnas" olnud juubilarist mööbel grillahju põlema saata.

Lisaks avastasin, et Valge Daami päevad Haapsalus on sellel, mitte järgmisel nädalavahetusel. Tahan ja lähen ja ei hooli, et on pühapäev ja öö jääb jälle lühikeseks. Eks kunagi hauas jõuab puhata:P

Sume on öö - pühabane vaikelu

Kobisime Notsuga kella üheksa paiku voodisse ja peale kohustuslikku "Lottet" loen vaikuses "Arbati lapsi". Notsu vodis ja toas - täna läksid toad vahetusse:P Kui ma ei taha jalad üle voodiääre magada, siis pean a) Notsu tema voodisse tõstma b) veetma öö oma voodis koos Notsuga.

Neljateistkümneselt tundus Rõbakovi tänaseks juba klassikaks saanud teos hoopis teistsugune. Kaheksateist aastat hiljem näen asju erineva nurga alt. Pronksiöö kangelaste vanavanavanaemade ja -isade maailm. Empaatia.
Ja hea, et on olemas raamatuantikvariaat. Ja Moskvasse, sinna Venemaa südamesse, Arbatile, kisub mind alati suur-suur igatsus.

Nädalavahetus oli pingeline. Kokkuvõtlikult:
Reede - Edithi sünna (see ei ole võimalik, et mina olen x ja tema x-1, põrgut) Ilmselt jääme oma mälestustes keskkooli lõpuklassi, igavesti noorteks, avastama maailma elevandiluukarva mosse ja beezika Taurusega. Ja rõõm oli näha esmaskordselt koos kahte komplekti sugulasi.

Laupäev Notsuga Viljandis. Mõnuga poodeldud ja niisama kolatud, üks korralik lõuna ja Karulasse. Sigalaisk olen, isegi vööd ei pannud peale. Aga pöördvõrdeliselt asjaliku tegevusega, suudan ma tarbida alkohoolseid jooke. Mixed maos andis tunda veel tänagi, suurimaks saavutuseks jäi Kiiu Torn (Palju õnne, olete saavutanud alkoholismi miski tasandi!) Ja esimene öö uute elukaaslastegagi koos veedetud.

Täna kõrvetasin endale rattasärgi selga, ohei, rattasõiduga ei ole loomulikult miskit pistmist. Lihtsalt see oranzitriibuline on lahe särk ja eelpoolnimetet Arbati Lapsed piisavalt põnev ja päike oli erakordselt ere ja päevitusriided olid kaugel. Autos siis. Ja ujuma ma ka ei läinud, vesi on minu jaoks külm võrreldes kõikide nende lõunameredega. Tagasiteel põikasime Türi tehisjärve äärde, aga Võhmasse ma siiski ei koli. Otsin ilusama paiga:)