Elu hakkab rööbastesse minema, pühadetuhin, mis sellel aastal seoses plaanilise operatsiooniga eriti pikaks kiskus, hakkab läbi saama. 19. detsembristki on möödas 16 päeva ja maailm on roosam.
Tööisu saabus täna kell 15. Kõlab naljakalt, aga just sellest kellast alates olen ma tegus ja toimekas. Ei ühtegi muremõtet. Mõnikord pole õnneks vaja isegi uusi saapaid:), kuid näis, kauaks.
Nädalavahetus tuleb töine - trepp, põrand, ikea. Näikse, et planeerimatult võtsin uuel aastal ette suurpuhastuse oma elus, otsustasin pilvedelt maa peale laskuda ja toimekaks hakata.
Laupäeval tuleb isa ja toob sõnumeid ja kingitusi kaugetelt kallistelt:) Kinkide sisu ei ole mulle tähtis, vaid teadmine, et minu õde, üks armsamaid ja hoolivama südamega inimesi maailmas, on jalutanud minule&Notsule mõeldes jõuluehtes linnas ning pakkinud seejärel hoolikalt ja armastusega. Iga kord tema kingipakki avades poeb südamesse selline väga-väga eriline tunne, justkui oleks neis pakikestes killuke südant. Aitäh Sulle, et oled:)
Ja samas on naljakas tõdeda, et ootan isa tagasi sama õhinal kui pisikese Notsuna. Moskva komandeeringutega kaasnesid alati ahvatlevad shokolaadijänesed, Ungari-reisidega rubikukuubikud ja ei-tea-kust pärinesid pikad triibulistes paberites karamellid. Ja isaga kaasnesid ka niisama shokolaaditahvlid, mida ma ei mäleta ema eales ostvat.
Me kõik pärineme oma lapsepõlvest ja sinna hämarasse roosasse enneminevikku olen ma viimastel päevadel salamisi piilunud. Õnne- ja tänutundega.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar