tädi Ulvi juures

Alanud aasta lõi mu maailmapildi päris korralikult segamini. Aga see pidi nii minema, ring tõmbus järjest enam koomale ja valikuid jäi järjest vähemaks. Tahtmatult poetasin täna koduuksest sisenedes päris mitmed pisarad.

Uus aasta toob endaga asju, mis aastatega saanud traditsiooniks. Näiteks 2. jaanuaril tädi Ulvi pool käimine.

Tädi Ulvi on Notsu hoidjatädi ja mu ema ristiema. Minu roosasse lapsepõlvevahtu tekib ta koos üsna esimeste mälestustega. Suguvõsa kaardimänguõhtud kord nädalas, jõulupeod, külaskäigud, väljasõidud puuistmetega rongis Türile, koerapildiga teksased Kaubamajast... Sõna "ristiema" tähendus jõuab minuni oluliselt hilisemas eas kui arusaam, et ema hoiab teda teistest lähisugulastest enam.

Hoolimata oma 80-sest eluaastast on ta imeliselt hästi säilinud, võiks arvata, et oma tegelikust vanusest on ta kümmekond aastat noorem ja mis peamine - tervis on korras ja elurõõm suur. Minu jaoks on ta viimasel neljal aastal, alates mu lapsepuhkuselt naasmisest, olnud täiesti asendamatu. Ja Notsule samuti. Nagu hea vanaema ja vanavanaema:) Kuna tema päris lapselapsed on peaaegu täiskasvanud ja iseseisvad, tunnevad need kaks täit rõõmu teineteisega veedetud ajast. Lõbusõidud trammiga, jalutusretked Luigetiigi äärde, kastanimunade korjamine raudtee ääres... Kuulen nende päevategemistest õhtuti ja tunnen rõõmu sellest imelisest särasilmsest kooslusest.

Ma ei tea just palju hoidjatädisid, kes kirjutaksid neli aastat järjest üles lapse menüü ja une- ning õueskäiguajad, tujud ja soovid. Ja mõnikord saan riielda, kui kingapaelu sidudes end esikusse põlvitan, sest "tuba on täna teist korda koristamata, määrib riided ära". Oh tädi Ulvi, kui sa vaid teaksid, et meie majas pestakse põrandaid mõnikord vaid kord nädalas...

Ma ei saa kunagi korvata seda südamesoojust ja -headust, mida ta Notsule on andnud. Maailmas on asendamatuid inimesi. Mõnikord löövad lained üle pea kokku, kõik tundub masendav ja lootusetu. Siis muutuvad lähedased suhted teiseks ja nii hea on mõelda, aitäh, et sa oled:)