Notsu on oma visaduse eest suusatrenerilt alati kiita saanud - ta on südikas ja sitke, kukkudes tõuseb lihtsalt üles, sõidab edasi ja ei hakka nutma. Et suusatrenni kaaslased on temast paar aastakest vanemad, võitleb Notsu vapralt oma koha eest päikese all.
Uhkusega saan täna öelda, minu väike tütreke sõitis laupäevasel 200m tillumaratonil kolmandana üle finishijoone. Parimatele auhindu ei jagatud, paremusjärjestust ei tuvastatud, aga medali- ja diplomikonto sai avatud:) - osalusauhinnad said kõik notsude klassi sõitjad. Foto stardijoonest ajalehes, ah lahe. Need on hetked, mil ununevad jonnid ja masendushood ja tunnen vaid uhkust emaks olemise üle. Järgmise põlvkonna "Kristiina" ema, nokivad sõbrad. Aga selliste hetkede nimel tasub elada - lapse särasilmad ootamas kiitust - ära tegin, tubli olen:)
Ja nii nagu meepott ei ole tõrvatilgata, jäi masendavaks teisena üle finishijoone libisenud lapse vanemate käitumine. Kas on mõtet lükata oma väheste suusatamisoskustega laps just teisele kohale? Ei, minus ei ole kadedust, kuid algatuseks pisikeste suusasõit, hiljem ehk muud asjad, ikka vanemate poolt lükatavana.
Möödunud nädala teised olulised sündmused:
Meeleolukas sõbrapäev Saue mõisa saunas, hiline sõbrapäevatervitus armsalt inimeselt, kiire semestrialgus koolis, tööandja hüpersuperlahedad talvepäevad Sagadi mõisas. Ja kõigil neil üritustel osalemiseks kogunes nädalavahetuse kilometraaziks tuhatkond kilomeetrit.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar