ma ei taha enam mitte minutit ka elada

Elu on sebra, mõtleksin ma täna.
Ma ei taha enam mitte minutitki elada. Ausõna. Ka mitte selle eelmise potituse helge hetke nimel, ega ka selle nimel, et mul on Notsu ja peale minu ei ole temal kedagi.

Nimelt ajab üks jama teist taga. Eelmine ei ole jõudnud veel lõppeda kui järgmine on juba platsis.

Kokkuvõtlikult. Sain eile tagasi kauaoodatud võlasumma - 5000 krooni. Rõõmu jagus loetud hetkedeks - veel enne õhtu saabumist olin selle raha ära kaotanud. Õhtul, peale meeleolukat vastlapäeva selgus, et telefoniomaniku maksmata arve tõttu on välja lülitet mu netiühendus ning täna õhtul ei läinud käima enam mu auto. Sellel kõigel on üks koondav märksõna: masendav (kasutusel ka sünonüümina keskerakond)
Ja lõpetuseks astusin läbi Tallinna Ülikoolist ja täitsin ära oma kodanikukohuse. Valitud!

Ikkagi. Tunnen, et enam ei jaksa ega taha. Mu unistuseks on, et 100 aastat oleks möödas. Ma oleks surnud, maha maetud ja igavesti ära unustatud. Et mu haud oleks tasa maaga ja mitte keegi ei mäletaks mind.