kolmest viieni

Käisime Notsuga sünnipäevatamas. Mia, mu tänasest endise kolleegi tütreke sai kolmeseks ja Notsul on peatselt täitumas viies eluaasta. Need kaks põrsakest on sündinud kahe aasta ja paari nädalase vahega ja nii nägin täna ühes teist kaks aastat tagasi ehk aastate pikkust lapseeas.

Jäin mõtlema täiskasvanuis kahe aastaga toimuvate muutuste üle - paaril viimasel aastal nimetatakse mind naiseks neljakümnendates ning üha tihemini peab näokortse kukla taga koos hoidvat pesupulka pingutama. Kõik muu veereb päevadeks ja kuudeks ja aastateks nagu hernes. Esmaspäevast reedesse ja sealt pühapäeva, projektist projektini, palgapäevast järgmiseni, kevadest sügisesse. Aga kolmest viieni on lapsel pikk tee ja päevadki tundusid selles vanuses hiiglaslikud. Sünnipäevani kuu, kaks nädalat... iga päev mõjus aastapikkusena.

Viiene Notsu tunnetab suuremana vastutust väiksema ees, vahel eelistab ta sõbrannade seltskonda minu omale, tal on targutamiseni kindel arvamus maailma asjadest, ta kannab kontsaga kingi ning mantlit ja teab, et punase kleidi juurde sobivad valged sukkpüksid. Katkised sokid lennutab ta prügikasti ja meie kass Bibigon aka Pläku, on viimasel aastal oluliselt priskemaks muutunud. (seoses sellega on meil ka kassitoidule suurenenud eelarve ja raskem poekott)

Mõtlikult vaatan magavat Notsut, tundes üheti uhkust tema kasvamise üle ja samas kurvastades, et ta ei ole enam pisike tirts, keda suvalisel ehk mulle sobival ajahetkel kallistamiseks sülle haarata.

Ja aastad muudkui mööduvad, elu veereb endiselt herne kombel ja peatselt vajan kortsude kukla taha vedamiseks lihtsalt kahte pesupulka varasema ühe asemel:S