Eile olin teel Erli poole, kaasas Uncle Ben´si kanakaste ja suur jäätis, hinges ootus kohtuda tema õepoja, pisikese Lucasega, keda pea aasta näinud pole. Ootamatult helises telefon, liinil Erli ise - Jaaniga juhtus õnnetus!
Pool ööd möödus haiglas oodates ning asju ajades sebides. Jaan, juba vana mees oli läinud Kakumä ringile rattaga sõitma ilma kiivrita ja teise ratturiga kokku põrganud. Sündmust ennast ta ei mäletanud ega mäleta siiani, lihtsalt ärkas Mustamäe haiglas.
Mulle meenusid kümned korrad, kus rattaga või rulluiskudel ilma kiivrita sõidan, lihtsalt mõnus on, kui tuul tuhiseb kõrvus... Mulle meenusid korrad, mil Notsu tema soovil üksi koju jätsin - no pooleks tunniks... Mis siis kui...
Mis siis kui sarnane lugu juhtunuks ka minuga, et lähen uksest välja, jätan kohvigi sooja, olen isegi prae minnes ahju jätnud ja miski lõiganuks mu tee puruks...
Istusime Erliga hilise öötunnini või pigem varase hommikuni üleval, rüüpasime lonksu suitsumaitselist viskit ja tunnetasin taas elu haprust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kui tuulevihinat kõrvus armastad, siis usu, rattakiivriga on seda vuhinat täpselt sama palju tunda, kui ilma kiivrita :)
VastaKustutaai paganamas.. ja jaan ise täna mulle helistas ning ei kippu ega kõppu et haiglas on.. no vai vai.. hea et kondid luud terved kõik..
VastaKustuta