mälestusi egiptusest

Jaanuarikuu lõpus sõitsime Notsuga hallisombusest talvest suvesse. Täpsemalt hilissuvesse, kus päeval päike soojendab, kuid õhtud on juba tuulised ja kohati külmad. Merevesi on karastav ka lastele, kuid siiski - võrreldes sopa ja lumeseguse tuisuga on tõeline nauding lösutada kuumal liival ja lonksata rummi, hoolimata sellest et aegajalt tuleb triibuline käterätik külmakaitseks peale tõmmata. See päris täpne nimetus oli tuuline kevad Hurghadas.

Checkinni töötaja vihastas mu rohekassiniseks. Olime varakult lennukas, kuid ometi pakiti meie neljane seltskond, kellest üks nelja-aastane ja teine viiene laiali üle suure lennuki. Sama abitult vaatasid oma segipaisatud kohti Krister ja Sirje koos loetud päevade pärast aastaseks saava Tobiasega. Ja nii selgus, et osavalt kohti vahetades saame end kenasti seltskonniti kokku lappida. Kohapeal tuvastasime, et oleme ühes hotelliski - meie toad 243 ja 244 ja neil 259. Veetsime selle perega võrratult vahva nädala. Täna käisime neil külas, meenutasime Egiptuse-reisi, mille jooksul meie ei saanud ja nemad said kardetud kõhutõve. Jõime shampust ja naersime ja sõime mõnusaid näkse ja lubasime olla osalised 30. aprilli soolaleivapeol nende uues majas. Enne aga ootame neid külla:)

Muudest päeva tegemistest - hammas on jätkuvalt haige ja tekitab ebameeldivat palavikku. Eriti rasked on hommikud:S Peale ibude söömist aga läheb paremaks ja õhtul võib suisa elada. Olen tänasest haiguslehel.

Õues lõhnab kevade järele ja üle väga pika aja on mul kerge olla. Olemise talumatu kergus. Panen selle Alari kontole, kes eile mind sammukese iseenese poole juhatas.
Ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma olen õnnelik, ma olen...:)