nädal on möödas. Nädal täis keerulisi sündmusi, täis meeleheidet ja peataolekut. "Sõpru" ja nende torkimisi, segaseid mõtteid ja mitte kuhugi viivaid tundeid.
Mõnikord näib maailm olevat elamiseks turvaline paik ja hetk hiljem tahaks olla surnud ja maha maetud ja ära unustatud.
Nädalavahetusel koristasin kodu. Põhjalik suurpuhastus. Ja nüüd on siin tühi olla - mina ja notsu kahekesi ja 120 m2 pinda...
Taaskasutuskeskuse tädi, kes uuris hoolikalt mu toodud voodit. Nii hoolikalt oleks mul, paljunäinud müügiinimesel, piinlik uurida tasuta heategevuseks antavat. Kas võtate vastu? Jaaaa, võtaksime selle, aga seda ja seda mitte. No lugupeetavad. Nii need asjad siiski ei käi... Jah, kui ma vaid teaksin, KES ja KUS vajaks riideid ja asju, siis ma viiks need sinna. Aga ma ei tea, est minu väike roosa karp, milles elan koosneb vaid enesega toimetulevatest inimestest. Mõnikord on mul sellest kahju...
Vaatasin täna Notsu titevideosid, kuniks algas "Kuningas ja Anna". Notsu videod meenutasid mulle, kui armas on lapse beebipõlv ja kui mööduv see on. Viis aastat tagasi ma seda ei uskunud. Jah, südamest loodan, et elu viib mind kord kokku inimesega, kes oleks nõus minuga jagama seda rõõmu ja muret. Unistamine ei ole keelatud. Õnneks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar