Täna hommikul arenes Ahtri tänaval minu ja ladusalt, ent siiski aktsendiga eesti keelt kõneleva politseiniku vahel järgmine vestlus: jalakäija astus teele, kuid Teie (keskmises reas) ei peatunud. Lisaks on teil kinnitamata turvavöö. Miks?
Minu täpsustus - jalakäija saabus tee äärde samal hetkel minu autoga. Minust pool autot tagapool olnud esimese rea sõitja tõepoolest pidurdas, kuid jalakäija oli ka kohe tema kõrval, pealegi on minu 2800 kilo kaaluva autoga jäisel teel liiklusvoolus "blokkipanemine" ohtlik kaasliiklejatele. Jah, turvavöö pärast tuhat vabandust, unustasin hommikusaginas.
Politseinik koukis taskust välja miski raamatukese, vedas mulle näpuga järge ning otsustas - nende kahe rikkumise eest teeme 3000 krooni trahvi.
Enne, kui kõik lõppeva nädala ebaõnnestumiste veel väljumata pisarad mu silmist purskusid, jõudsin öelda, et vähemalt midagi konkreetset... Ilmselt käitusin kõikide loodusseaduste vastaselt - pääsesin seekord hoiatusega kahe paragrahvi alusel ja omades eelnevat kehtivat rikkumist.
Aga päev oli rikutud - ulgusin avalikult ja häbenemata oma töölaua taga kuniks kolm tundi lühendatud päev mu koju lubas.
Tööpäev koosneski sellest, et vaidlesin armsa inimesega rasketel teemadel ja läksin veel raskema südamega koju. Vähemalt olen ma kohutavalt nukker puhtas kodus. Või peaaegu puhtas. Ja eilne Ly külaskäik soojendab südant veel siiani. Aitäh, et olete mu ümber:)
Õhtul logelesime Notsuga Heidi pool ja homme ootab meid FraMare spa Haapsalus. Ma tahan ära - kui mitte lõplikult mulla alla, siis kasvõi üheks päevaks.
Tõstsin tabletiannust poolelt tervele ja ootan stabiilsust siia maailma üle kõige. 12. märtsiks saabub selgus. Lubadus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar