"Emme, too mulle midagi, midagi väikest, kui sa suurt ei raatsi", nurus Notsu täna telefonitorusse. Olen jälle Tartus koolis ja seoses suure koduste tööde mahuga on Notsu esmaspäevast saati "komandeeringus" vanaema juures.
Kuidagi tuttav tuli ette:)
Viieaastane minuke haigena vanaemaga kodus. Ema tööl käimas. Aasta vast 1979. Pirita tee oli ehitamisel ja raadiost tulid onu Remuse jutud.
Me elasime äärelinnas, tänaseks miljööväärtuslikuks nimetatud Kalamajas. Meil oli pisike kööktuba erakas ja planguga piiratud hoov, millesse mahtus kogu mu maailm. Kalakombinaat eritas teatud tuulesuunaga iseloomulikku haisu ja kell kaheksa kõlas klaverivabriku vile.
Puumaja teisel korrusel paiknev toake mahutas voodiks lahtikäiva diivani, tagasihoidliku sektsiooni ja mustvalge teleka. Kapitalistlikust asjademaailmast lahutas vähemalt terve kümnend. Mu kaks kastitäit mänguasju paiknesid sektsiooni all ja omaette toast ei osanud ma unistadagi.
Ometi jooksin ma töölt tulevale emale vastu, esimese asjana huulil küsimus, kas ema mulle midagi tõi. Ja piilusin kotti - enamasti olid seal vaid töötava nõukogude naise õhtused ostud. Seda suurem oli mu rõõm neil "teistel" päevadel. Enamasti oli see midagi pisikest ja praktilist, näiteks joonestuspaberist kokkuliimitud hiina õpetlase "pusle", millest sai kokku panna 80 kujundit või mõne raamatu.
Kakskümmend seitse aastat hiljem manitseb tänane vanaema, et ma Notsule hoolimata mangumisest midagi ei tooks. Sest Notsu olevat ärahellitatud pisike piiga, kelle peamine huvi on täiskasvanuid ümber sõrme keerata ning oma emalt ja isalt magusaid suutäisi välja lunida.
Tarbimisühiskonna tragöödia? Lapsed, kes ei oska tunda rõõmu uutest asjadest? Ei sugugi mitte. Lihtsalt mõnus on üle pika päeva kohtuda emaga, pista käsi kotti ja loota, et seal on "midagi". Oluline pole asi, vaid see, et oled olnud lähedasel meeles.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Oh, laborihiir! Sa oled Salme tänavalt!?
VastaKustutaMina elasin pool elu Salme 36-s. Kalakombinaat jäi meist pisut allapoole, surnuaia poole.
Lahkusin sealt oma praegusesse kodusse 1970. No siis küll enam vabrikuvilesid polnud...minu mäletamist mööda.
eip, kunglast, viimane maja enne parki. 50.
VastaKustutaSelle Kungla tänava lõpumajadega seoses meenub mulle lapsepõlvest, et
VastaKustutaühes nede majade hoovis kasvatati ikka siga (või sigu). Ja kui siis seatapu päev oli (aga võibolla viidi seda siga kuhugi, et ta nii karjus), siis kostis sealt ka Salme tänavale meeletu seakisa.
Muide, selle sissekande meeleolu meenutas mulle täpipealt minu enda lapsepõlve. Et kui ema tuli koju, siis oli esimene küsimus, mis sa tõid.
Vahel oli ta saanud töölt ainsa pehme kommi (ta töötas sanitarina haiglas), mille me siis piinliku täpsusega neljaks tükiks lõikasime, et igaüks, ema ja kolm poolnäljas last, sellest maitse suhu saaks.:-)
Meie majas seapidajat kindlasti ei olnud. Aga kuskilt mälusopist mäletan minagi kanasid-kukkesid, keda Kalamaja-kandis ohtralt peeti.
VastaKustutaMu lapsepõlvekodu oli nõuka-ajal üsna erakordses staatuses - tegemist oli natsionaliseerimata üürimajaga. Vanavanemad rääkisid ka tagamaadest, aga see selleks.
Oli planguga piiratud lukustatud hoov ja rohelise aia äärsed ümmargused prügikastid, millelt ma väga-väga ihaldatud parki (surnuaeda) kiikasin. Naabermajade lapsed käisid ju seal mängimas... Paar korda õnnestus naaberhoovi aiaaugu kaudu põgeneda - pahandust kui meeletult palju ja pääsetee muidugi suleti.
Ja Salmes elas Artur Rinne, vanaema iidol...
Seda teemat võiks lõputult kirjutada, aga ükspäev võtan kätte ja jalutan oma lapsepõlvemaal.