Pühapäev, 29. aprill 2007

kuidas minust võinuks tahtmatult lapsetapja saada

Hommik Eesti Näituste messikeskuses. Sissesõit mäepealsesse parklasse maksab 30 krooni ja raha korjamine, eriti kui juht seda kotist või rahakotist, mis asub käekotiga tagumisel istmel või kurat teab veel kust, otsima hakkab, võtab aega. Sabatame. Viis-kuus autot. Ja pikivahet ei hoia meist keegi. Viiekümmend sentimeetrit ehk.
Minu ees olev jeep lõpetab maksmise ja lahutan vaikselt sidurit, liikudes tasakesi edasi, näitan rahakorjajale tasuta sissesõidu kaarti. See on sekundite murdosa mäng. Notsu hakkab ühtäkki hädakisa häälega üürgama - emmmmmmeeeeeee vaata, nii ei tohi juuuuhuuu!

Äkisti seisab minu auto vasaku esiakna all hirmu täis silmadega väike poiss. Maksimaalselt notsuvanune, igatahes nii pisike, et ei ulatu üle kängururaua. Ta on tormanud kuskilt "surnud nurgast" kahe xxl-suuruses jeebi vahelt läbi ja vaid imekombel ei puudutanud mu aeglaselt liikuv auto teda. Filmidest nähtu jookseb mu silmade eest läbi ja sellel hetkel mõistan kõiki neid koledusi, mis võinuks juhtuda, kui saatus ei hoidnuks mind ja seda pisikest last.

Hetk hiljem jookseb kuskilt autode tagant välja nooruke ema ja seejärel vanaema. Jõudsin nende venekeelse ehk tavapäraselt mahlaka vestluse vahele poisile hüüda, et ega ta viga ei saanud. (Kummaline, et jalad ja käed olid kui halvatud, mõistlik olnuks ju autost väljuda) Ema raputab pead, naeratab mulle ja viipab käega, et kõik on korras ja sõitku ma edasi. Venekeelne, Eriti Valitud sõnadega sõim, millega kaks täiskasvanut väikelast kostitavad, on kohutav.

Sõitsin mäest üles ja vajusin rooli taha kokku.
Eile känguraualt lapikesega asfaldiplekke eemaldades mõtlesin selle räige kaitsejulla tarvilikkuse üle. Ja täna päästis vaid õnnelik juhus mõtlematu lapse sellesama raua poolt tekitatud vigastustest. Ma ei tea, kas ma oleks reaalse õnnetuse korral süüdi jäänud, väga ei huvita ka. Minu hinge ja südamesse oleks see tekitanud sellise koorma, et vaevalt ma elus enam autorooli istuda suutnuks.

Paar tundi hiljem valdavad mind teistsugused mõtted. Tappa tahaks anda. Tahaks nahutada vanemaid, kes lasevad oma väikelapsed autode vahel omapäi liikvele. Sest see ei ole esimene kord sellist vaatepilti näha, kuigi esimene (ja loodetavasti viimane) kord on seda omal nahal tunda.

Igatahes on mul rikutud pühapäev. Lisaks õues valitsevale seitsmele soojakraadile värisen ma üle kogu kere ja joon ei tea mitmendat tassi meega teed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar