Kaks nädalat üksindust oli just see, mida vajasin. Aeg iseendale - kui tahad (ja ei pea kuskile minema), magad kaua. Kui tahad, lähed voodisse juba kell üheksa õhtul. Tahad, sööd enne uinumist küpsiseid ja tahad, võid olla ärkvel, kuniks tõusev hommikupäike läbi kardinate piilub.
Nüüd tuli silmade ette lehekülg raamatust, mille nime ma ei mäleta. Seal oli kirjas ilmatuma hulk asju, mida võib voodis üksi olles teha ja kupatus lõppes lausega - kuid voodis ei tohi sa eales läita sigaretti, sest nii võivad langeda tuleroaks kõik su unistused. :)
Oma unistuste täitmisega olengi möödunud nädalalõpul ja maipühal tegelenud. Nende argiasjadega, mida senini kuust kuusse edasi lükkasin, nimetades end saamatuks ja oskamatuks. Tegelikult oli tegemist õpitud abitusega, mis näikse teatud osas meie perekonna naisliinis pärilik olevat. Kuradi hea ja lihtne on, kui keegi teine osad asjad ära teeb. Ja avastasin, et nüüd ja edaspidi osutun "teiseks" mina ise.
Vaikne volber oli, harjumatult vaikne. Monumendi ümber toimuv tsirkus ei huvita mind hetkel, sest see on tuhande kilomeetri kaugusel riigipiiri taga Moskvas ega ohusta praegu ja reaalselt minu maailma. Jah, kahe riigi suhted on kriitilised ja lahendust ei ole näha:S
Aga värske värviga mätsitud sein nägi enne ümberrullimist välja nagu kunstikooli tudengi proovitöö:)
Vaatasin umbes tuhandendat:) korda oma lemmikfilmi, Inglite Linna. Kui minu käest ingel küsiks, mis oli parim asi mu elus - jah, ma olen selles ikka veel kindel. Või ei ole ka...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar