muljetusi pariisist lastehaiglast vaadatuna

Nih. Notsu magab ja püüan ühte teist kirja panna.

Ch de Gaulle´is pidime maanduma terminalis 2, aga tulime maha miskipärast terminali 1. Segane ja kummaline lennuväli... Ostsime piletid RER-ile, sest tsooni 5 meie Paris Visite-l ei olnud. Samas oleks võinud selle 8 eur-i ka kokku hoida - meie Paris Visite ei huvitanud peale metroo piletiautomaadi mitte ühelgi korral kedagi. Transpordisüsteem näis esimesel hetkel keeruline, kuid hiljem muutus see selgeks - sama lihtne ja mõnus kui Londonis, kuid paraku prantsuse keeles.
Kolmanda klassi lütseumitüdruk Kati abistas meid arusaamisel. Ja kes ütles, et pariislased on ebasõbralikud ja inglist ei räägi? Julgen vastu väita - pariislane on avala naeratusega ja sõbralik. Erinevalt mitmetest teistest suurlinnadest astutakse seal kaart näpus kurvalt ringi vaatavale turistinäoga olevusele ligi ja pakutakse abi.

Eiffel. Kohustuslik. 12 tundi pidavat olema ootejärjekord liftiga ülesminekuks. Valisime trepid. Lahedalt avanes iga astmeriviga järjest enam linnavaade. Torn kõikus ähvardavalt ja jänespüks minuke oleks peaaegu loobunud tippusõidust. Sinna peaks viima meie teletorni omanikfirma - suurepärasele vaatele on lisatud põnevat lugemist - mis kuhu suunda ja kui kaugele jääb, koos lippudega. Oli põnevam kui lihtsalt tasulisest noklist tundmatuid maju vaadata. Ja muidugi tuledesäras torn öösel on lihtsalt vapustav.

Napoleoni põrm. Njah. Vaatasin kogu kompleksi väljast. Lütseumitüdruku jaoks oli aga kohustuslik.

Laevasõit Seine´il. Mitmes keeles naeru lõkerdav turistidepere infot kuulamas. Ei mingit võõristust, istud külg külje kõrval eri riikide turistidega ja muljetad ja muljetad ja kuulad giidi. Sellist tolerantsi lihtsalt peaks eestlastele õpetama.

Jalutuskäik Raekoja ja Notre-Dame´i juurde. Kuidagi mõnus on kesklinnas. Selline hubaselt mõnus ja külalislahke. Suure reede jumalateenistus iidses kirikus. Kuigi mul õnnestus keskkool lõpetada ilma Jumalaema kirikut... lugemata, tekkis huvi, sest tol kaugel ajastul pea kakskümmend aastat tagasi ei huvitanud mind kirjeldused sellest kirikust.

Triumfikaar ja Champs-Elysee. Remarque. Tema tegelased jalutaks justkui kuskil siinsamas ja rüüpaks Calvadosi. Miskipärast seondubki Pariis mulle just sakslaste poolt okupeeritud linnaga.

Öine Montmartre. Suurepärane vaade tuledes linnale. Ja köisraudtee patukahetsusest ehitatud Kahe Südame kiriku juurde ei töötanud. Läbi lõbukvartali Mouline Rouge´i juurde jalutades oli kahju, et metroo vaid kella üheni sõidab. Ehk järgmisel korral...

Kuulsate surnuaed. Edith Piaf, Fontaine, Moliere, Jim Morrison. Rokistaari haual toimuski just selline melu, nagu räägitakse:) Surnuaedade alalise jalutajana leidsin taas huvitavaid nüansse. Ja leidsin ka ehtsa printsessi haua - püramiidikujulise. Aga Viiralti haud jäi leidmata, kahju, et üks kuulsaimaid eestlasi maailmamastaabis nii tuntud ei ole, et tema haud surnuaiakaardil märgitud olnuks.

Shoppingtour. Suurlinna ahvatlused. Värvid, värvid, mitte konnatiigist tuttavad pruun ja must ja valge ja tumesinine... Igatahes ostsin ma endale elu kalleimad saapad Bata poest hinnaga 2000 krooni ja Notsule sünnipäevakleidi 700 krooni eest pluss aksessuaare kleidi juurde nii paari-kolmesaja krooni eest lisaks. Ja muudki pudipadi ja natuke suuremat.

Shokolaadisaiad ja maasikad ja pikad soojad täidisega saiad. Naturaalne brut-siider... Kuidas nad ometi paksuks ei lähe nende ahvatluste keskel...

Pariis on paljurahvuseline linn. Meie hotell asus hiinalinnaga piirnevas Ivry´s. Ja islamiusulisi kohtasin oluliselt vähem kui arvasin. Või ei käinud ma nende linnajaos.

Tagasitee lennujaama osutus ebaõnestumiste jadaks. Õnneks ei jätnud lahke Star Alliance check-in´i poiss meid tsekkimata. Igatahes õnnestus meil näha vahvat stjuuardite meeskonda. Võrreldes pingutatult naeratavate stjuuardessidega oli lend nende muheda huumoriga teenindusega lahe.

Ja nüüd siis haiglas. Notsul on angiin ja mina teda lohutamas. Elik tema magab ja mina kirjutan. St lõpetan ja lähen samuti teki ja padja vahele.