Notsul oli öösel palavik 38,9. Minu superterve laps oli täielikult endast väljas - nuttes valutava kanüüli pärast, kuigi enam vist siiski palavikust.
Hommikul ärgates olin täielik sidrun - pool ööd magamata, mures ja reisist ikka veel väsinud. Ärkasin aga personali röökimise peale - te olete viimane kes siin osakonnas veel magab, kas te kodukorda ei ole tõesti lugenud, lapsed võivad magada aga vanemad mitte.
Jah, selle töötaja arvates on magava haige lapse voodi kõrval istumine oluline. vist.
Järgmine kohtumine oli raviarstiga ja seejärel osakonnajuhatajaga. Paindumatu, jäik ja mõttetu süsteem. Sadagu või pussnuge, te olete haiglas ja siia te jääte ja ei mingit kojulippamist ega töölelippamist. Ei tunniks ega pooleks. Ja külastajad ei ole üleüldse soovitavad, kuid ära neid otseselt keelata ei saa.
Kuhugi olid kadunud eileõhtused õed - inimlikud ja sõbralikud, kes lohutasid mind palavikus viskleva lapse voodi veerel. Õde, kes pani nutvale lapsele kanüüli ega riielnud temaga. Arst, kes väsimus silmades tuli patsienti hetkeks vaatama, hoolimata sellest, et tema valveaeg oli juba lõppenud.
Kõht on siin täis ja arvutiühenduse kaudu saab kõneleda ka maailmaga, kuid puudu on soojusest ja sõbralikkusest. Kahjuks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar