Laupäev, 28. aprill 2007

väga hirm on kaitsetuna Tallinna sündmuste keerises

Vaatan unetuna uudiseid. Bns ja telekanalid ning pm online on hetkel mu maailm. Mul on väga-väga hirm.

Täna öösel ei ole ma siin üksi - Notsu palus end täna koju tuua. Tunnen end viieaastasega kahekesi olles täiesti kaitsetuna. Suurte akendega majake maastikukaitseala veerel. Ja Männiku pätipoisid on ajast aega siin oma pahategusid toimetamas käinud. Minu jaoks ei ole tegemist tüliga rahvuslikul pinnal, iga rahvuse, ka eestlaste hulgas, on erinevate ning ka äärmuslike vaadetega inimesi.
Ma ei süüdista kedagi - ei valitsust, naaberriiki ega "kehva tööd tegevaid politseinikke". Lihtsalt tahaksin tunda end selles linnas, viieaastase tüdruku kõrval magades, turvaliselt. Kahjuks seda ei suuda mulle keegi garanteerida.

Vaikne on, tavapärane. Aga ärevaks muudab mind alates keskööst ka siinkandis järjest tihedamalt tiirutav kopter...

Kopter sõidab mööda järsaku veert nii madalal, et minu aknast üle mändide latvade ta ei paista. Välja arvatud prozektorid. Ja see süstibki minusse ärevaid tundeid. Eile, kui Notsu oli ema hoole all, tundsin teda ja ennast väljaspool ohtu olevat. Aga rahutus minus süveneb - tõin alumiselt korruselt magamistuppa puudelõhkumise kirve ja lukustasin aiavärava, mida ma pole seitsme siinelatud aasta jooksul varem teinud. Mitte, et ma ootaks otsest rünnakut, kuid kuidagi turvalisem sai. Minu Ajus.

Terve päeva on raadio Elmar, mu auto lemmikraadio, mänginud justkui rõhutatult lõbusaid muusikapalasid. Äärelinnad on reedele täiesti ebatavaliselt vaiksed - peaaegu üldse ei ole liikvel taksosid, ka erasõidukeid on vähe. Aga samas on tulekul "pikad pühad" ja paljud linlased veedavad neid maal.

Mu politseinikust sõbranna palus võtta pesu pesemiseks. Neid komandeeriti Tallinna "paariks päevaks" ja tal ei ole enam puhast pesu. Hotelli hindadega ta seda seda teenust osta ei jaksa (Radissonis maksvat ainuüksi paari sokkide pesemine 60 krooni...) Nii saan minagi anda oma pisikese panuse võitlusse märatsejatega. Tõsi, algaval päeval pidavat see pesupesemine siiski ära orgunnitama, kuid ma ei tahaks olla tema nahas, liiatigi musta pesu ja sokkidega...

Uudised on tänaseks läbi. Vist.
Mäletan vanaema räägitud lugusid teisest maailmasõjast - kuidas nad Tartu-tädiga kahekesi kirvestega tädi Tammelinna maja kommude rünnaku eest kaitsesid. Kuidas ta mööda Kungla tänavat koju jalutades alati sõduritega kohtumise ees hirmu tundis. Kuidas ta läks õe kõrgest vene sõjaväelasest peikaga jalgsi läbi Hiiumaa lennuki maandumiskohast õe matustele, kahel pool teed varjudena metsavennad saatmas.

Täna hommikul läbi rüüstatud kesklinna sõites tundsin samasugust hirmu nagu mu vanaema minuvanusena üle kuuekümne aasta tagasi. Ilmselt on nende päevade näol tegemist taas sündmustega, mis ajalooraamatuisse kirjutatakse, iseasi , kas just kuldsete tähtedega. Ajad ja moed muutuvad, inimlikud tunded - hirm, kaastunne, rõõm ja kurbus jäävad.

Mõtisklen, kirves voodi kõrval, Ungari rahutustest eelmise sajandi keskpaigas, Vabadussõjast sajandi teisel kümnendil, sündmustest Taevase Rahu Väljakul Hiinas või II maailmasõjast - ajast aega on aadete eest võitlusse astunud just noorsugu - õpilased ja üliõpilased. Kahjuks on seekord noorsugu asunud marodööritsema ja võitlusest põhimõtete eest ei ole midagi järel.
Ma tahan, et see kõik oleks möödas ja kord taastatud.

1 kommentaar:

  1. Oh, pane see kirves nüüd ära. Sul suur maja - isegi kui keegi peaks tulema, on tänapäeva maailm nii materialiseerunud, et enne varastatakse alumine korrus tühjaks, kui üldse teisele korrusele vaatama tullakse. Pealegi, ehmatad lapse ära niiviisi.

    VastaKustuta