Neljapäev, 3. mai 2007

apoliitilise naise arvamus pronksmehest

Suitsuruumi peateemaks on nädala jooksul kujunenud pronkssõduri ümber toimuv. Tõsise ja vähem tõsise näoilmega arutatakse erinevate poliitikute, politseinike ja "kaitsjate" tegevust. Teadjamad vaatavad õhtuti Venemaa telekanaleid ja etendavad hommikul näitlejameisterlikult sealsete poliitikute seisukohti. Lisateemaks on ühe kolleegi segastel asjaoludel, kuid märulipolitsei abiga purunenud ninaluu. Vähemalt on selge, et valel ajal kesklinna ööklubisid väisata ja karmidele meestele vastu hakata pole mõtet. Kui kõlab käsk "kõhuli", siis ka on kõhuli:)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kribada.
Mind ei ole poliitika eales huvitanud. Kodanikukohuse täidan küll alati, kuid hääletan üksikkandidaadi või lootusetuks tunnistet erakonna poolt. Mina olen oma panuse andnud, kuid nemad... ups:) katsetagu järgmisel korral uuesti. Ja mitte ükski valimislubadus ei sunni mind oma hääletamispõhimõtet muutma.

Naise ja emana hoolin eelkõige pehmetest väärustest - et mu lähedastega oleks kõik hästi. Et ühe lapsepõlv oleks õnnelik nagu ka teise vanadus. Ja kummagi tagamiseks ei vaja ma riigipoolset toetust.

Sestap on mul siiralt hea meel, et pronksmehe ümber käiv lärm on kolinud Eesti territoorimilt eemale. Jah, ka saatkond on Eesti Vabariigi territoorium, kuid saatkonna esine õnneks mitte.

Põhjusmõtteliselt ei seganud mind isiklikult ka see monument - ajalugu ei saa tagantjärele ümber kirjutada. Eelmise Suure Sõja võitis lihtsalt kahest väga halvast võimalusest üks.

Apoliitilise naisena tahan hoopis, et mu kodulinnas ja riigis oleks tagatud kord ja kodanike turvalisus. Tahan olla kindel, et samal ajal kui tublid politseinikud Virust ja Võrust on üle toodud Tallinna, säilib ka mujal kontroll seaduste täitmise üle. Tahan olla veendunud, et haiglad suudavad ootamatu tervisehädaga pöörduja igal juhul vastu võtta, et mulle oleks tagatud internet, telefoniside, pangandusteenused, kütus, maagaas jm eluks vajalik. Ja siis võtku see valitsus vastu mis otsuseid iganes. Aga. Miskis raamatus oli kirjutet, et kelle oleme kodustanud, nendega peame suutma ka koos elada. Või miskit sarnast.

Ja vaidlus, kus peaks seisma üks metallist kuju, milliseid lilli sinna viia, kes on sinna maetud jms, ei huvita mind karvavõrdki. Sest poliitika on minu jaoks räpane mäng, kus rahva seisukohad vastuste näol sõltuvad vaid küsimuse rõhuasetusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar