Reede, 4. mai 2007

kaks kohtumist Taaskasutuskeskusega

Lugesin BNS-ist uudist, et aasta mittetulundusühinguks valiti Taaskasutuskeskus.
Tsiteerides: Eesti Mittetulundus- ja Sihtasutuste Liit (EMSL) ning riigikogu esimees Ene Ergma andsid neljapäeval MTÜ-le Tallinna Taaskasutuskeskus üle aasta mittetulundusühingu tiitli.
EMSL-i hinnangul on Tallinna Taaskasutuskeskus suurepärane näide ühiskondliku missiooni ja toimiva ärimudeli ühendamisest sotsiaalseks ettevõtluseks.

Minu kaks kohtumist selle kohaga aga kõnelevad kõike muud kui positiivset.

Oktoobri alguses jäi meil majatäis mööblit üle - elutuba, magamistuba ja mõned üksikesemed.
Igati korralik kraam, aga minu jaoks ajast ja arust. Kingiks kellegile? Okei, viime Taaskasutuskeskusesse. Paraku ei mahtunud need asjad mu XL suuruses autosse ka parima tahtmise juures ja sealsed inimesed lubasid järele tulla pooleteise kuu (sic!) pärast. Kuna kooselu kahe mööblikomplektiga majas ei istunud ja paigutada polnud seda kuskile, siis sai kraam pimedatel sügisõhtutel grillahjus ära põletatud. Kahjuks.

Alles jäi vaid kaheinimesevoodi, vedrumadratsitega, voodi tagant ilmus välja ka peegel ja lisaks mõned moraalselt vananenud jalanõud. Ja ühel sügistalvisel laupäeval võtsin selle lahti ja toppisin jeepi, juurde lisasin kilekotis kruvid-poldid ja veeresin viadukti lähistele.

Minu ees olev vanem paar oli toonud rõivaid ja jalanõusid. Nende autos sorteeris müüja: "See on jah pestud, aga seisnud. Need saapad on ju vanad, selle kampsuni võtame." Mul hakkas neist kahest nõutust vanemast inimesest suisa kahju.

Järgmisena veeresin angaari ette mina. Naisterahvas lõi kaht kätt kokku, "aga see on ju teil lahti võetud!" (Kamoon, ka parima tahtmise juures ei mahu kaheinimesevoodi autosse, olgugi, et suurde) Nüüd panete selle siin kokku ka! "Peegel," takseeris proua hindavalt. "Aga see on ju kulunud, näete, siit äärest ju tuhm". "Jah, vabandust, ma ei ostnud seda eile Iskust", vihastasin ja uurisin, kas nad on nõus kogu kompoti võtma või sõidan sellega tagasi. Proua pilk kilekotti selgitas välja, et tegemist on kahe paari firmatossudega. Ja nii olid nad nõus võtma kogu kupatuse. Ja ma ei pidanud seda kõike ise kokku panema.

Hapu maitse jäi sellest "abistamisest". Kolleeg soovitas viia riided ja jalatsid edaspidi Kauge tänava kodutute öömajja. Vaid iseenese laiskusest seisab üks must prügikott veel esikunurgas.

2 kommentaari:

  1. Ma ise ei ole Taaskasutuskeskuses kohal käinud, küll aga oleme kahel korral korraldanud firmas taaskasutuspäeva: kokkulepitud hommikul on Taaskasutuskeskuse auto maja ees ning inimesed võtavad kodust oma asjad kaasa. Mööbli asjus tuleb jah küll igaühel eraldi kokku leppida, millal auto nende koju saab minna, mööblit frma õuel vastu ei võeta. Mõlemal korral on olnud kõik tore ja armas, ei mingit eelläbivaatustki, kõik toodu võetakse vastu.
    Lehest olen küll lugenud,et Taaskasutruskeskus on kurtnud, et inimesed kipuvad neid mõnikord prügimäena kasutama, tuuakse katkisi ja kasutuskõlbmatuid asju. Võibolla sellest ka eelarvamuslik ja kriitiline suhtumine toodavasse. Mis muidugi ei vabanda seda ebameeldivat kogemust :)

    VastaKustuta
  2. südamest loodan, et minu puhul oli tegemist halbade asjade kokkulangevusega. Sest idee on tõesti suurepärane.

    VastaKustuta