Veel sügavama augu päev - ulgusin sõna otseses mõttes päeva ärkamisest õhtusse. Harvade kainusehetkedega. Kaks head sõbrannat püüdsid mu maailma tasakaalu tekitada, kuid see ei õnnestunud. Muutunud on, et hommikul olin valmis veel üheks üledoosiks, õhtuks olen mõistnud, et pean edasi elama. Vist.
See inimene, kes peeglist vastu vaatab, ei ole enam mina. Mitu kilo kõhnem, silmade all on sügavad mustad kotid ja silmalaud täiesti paistes.
Kõige valusam oli Notsu küsimus enne uinumist, et emme, miks sa kogu aeg nutad, kas sellepärast, et ma olen paha laps.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar