Eile hilisõhtul sai jälle jaks otsa. Neelasin peotäie xanaxeid. Alguses ühe rahunemiseks. Ent olemine läks veel hullemaks. Keha on tõepoolest immuunseks muutunud. Võtsin veel ühe ja veel ja vist veel ja loomulikult lõppes see kõik nagu alati. Ei saanud ma ka seekord sinna, kus maailm on roosa ja neid jubedaid ahastushoogusid, mida Notsu nõutult pealt vaatab, ei ole. Kurat seda teab, äkki on sealpool veel hullem. Ja võibolla läheb ükskord siinpool paremaks.
Hommik oligi parem. Päike paistis valgete kardinate vahelt helesinisesse magamistuppa. Aga selliste ärkamiste peavalu on kirjeldamatult hirmus. Notsu kõõlus magamistoa uksel täies teatririides ja vaid tema pärast võtsin end kokku. Jussikese seitse sõpra -kuigi mõeldud väiksematele, oli siiski lahe etendus, st olnuks ilma tabletipohmata. Pärast nostalgiahõnguline, välismaalastest kubisev kohvik "Maiasmokk" ja Nukumuuseum.
Hüpe lapsepõlve. Sinna, kus rohi on rohelisem. Nukumuusemit Kotzebue tänaval soovitaks julgelt - mõnus äratundmisrõõm iseenda ja oma vanemate lapsepõlve mänguasjademaailma. Mängisime Notsuga tsirkuse lauamängu. Lahe:)
Ostsin hetkeemotsiooni ajel lumivalge õhulise kleidi. Lisan selle nimekirja, mis läheb käiku kui...
Jah, ma ise vihkan ka neid mõtteid, kuid ma tunnen end nii ebavajalikuna selles ilmas, näen, et teen oma lapsele tasakaalutuna nuttes ainult halba. Ja nende süsimustade päevade vahele tulevad päikselised ja rõõmsad, ilmselt vaid selleks, et taas auku kukkuda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar