Häirekeskus: Teie auto ajab välja suitsu või auru

"Tere, helistan teile Häirekeskusest, kas teie olete maasturi 00 XYZ kasutaja", küsis asjalik naisehääl täna mu kõrva ääres. "Jah, mina," ütlesin ja lasin mõttes läbi kõik oma patud. Jätsin ju auto tasuta parkimisalale Tallinna bussijaama ja sõitsin ise pühapäevani Tartusse sessile. Kurat, seal Migratsiooniameti ees ei olnud ju kollast joont, mõtlesin.

Naisehääl jätkas "Kas teie auto on pargitud aadressile Lastekodu 00? Oleme saanud signaali, et teie auto ajab välja suitsu või auru, võibolla põleb, kas te saate kohale tulla?" Kurat, kust ma tean, mis selle maja number on, tänav vast jah Lastekodu... Kohaltulekut välistava vastuse peale jätkas hääl: "See on meie jaoks piisav, et saata välja tuletõrje- ja politseibrigaadid"

"Seal ei saa kohe kindlasti mitte midagi põleda", väitsin, sest teadsin, mootor on välja lülitatud ja juhtmed salalukust lahti ühendatud. Palusin välja mitte sõita, kuid õnnetuseks ütlesin oma asukoha Tallinna ja Tartu vahepeal.

Naisehääl telefonis väitis, et väljakutsest keelduda nad ei kavatse. Läksin täiesti paanikasse, sest teadsin, et möödakäijates võib ärevust tekitada eile keemilises puhastuses üliagaralt tööle pandud mootori eelsoojenduskell või õigemini programmeeritud kellast tulenev eelsoojenduse töölehakkamine. Et seda seadet ei ole pikka aega kasutatud, siis ajabki ta esialgu välja suitsu. Küll aga kujutasin elavalt ette tublisid tuletõrjujaid Patroli kapotet sõrgkangiga avamas ja nägin vaimusilmas ette, et pühapäeval kohtun autoga, millest edasise tegevusetuse tõttu järel vaid raam ja istmed.

Püüdsin olukorda selgitada, kuid naisehääl muutus tõredaks -suunan teid .... kuhu, sellest ma aru ei saanudki. Ootetilulilu. Saan veelkord selgitused olukorra kohta, lisan omad selgitused võimaliku jamatekitaja kohta ja naisehääl 2 teatas tülpinult, et seletagu ma seda peapäästekorraldajale (kui ma ei nüüd ametiga eksi).

Minutike ootetilulilu telefonis ja kolmas naisehääl käratas käskivas kõneviisis ja hääletoonil - "Rääkige, mis teil mureks on."
"No MINUL ei olegi muret, Teie majast helistati ja ma tahaksin nüüd teada, mis edasi saab", vist suisa piiksusin telefonitorusse.
"Millest", käratas naisehääl, "Miks te siia üldse helistate? Meie majast ei helistata nüüd küll lihtsalt niisama kellelegi, te ikka ise vist siia helistasite. Ja kui teil muret ei olegi, siis ärge hoidke liine kinni!" Järgnes kolksatus ja sellele tuut-tuut-tuut...


Epiloog.
Asja uurima saadetud kolleegi sõnul olid tuletõrjujad ja politseinikud sebinud hetkeks ümber mu auto ja siis lahkunud.
Et mõlemad võtmekomplektid olid mul kotis, saatsin need järgmise Tartust väljuva bussiga Tallinnasse. Seal hoolitses hea kolleeg hetkeks akujuhtme mahavõtmise eest, millega "kustus" ka eelsoojendusploki mälu. Minu auto seisab endiselt bussijaamas.
Aga tundsin end tolle pääpäästekorraldajaga rääkides kui psühhopaat, kes oma "muredega" vaeseid ametnikke painab.