koerailm@Naissaar

Lõpuks ometi sajab! Ma olen väsinud kastmast külvatud muruseemet tuhkkuivas mullas haledas lootuses, et koduõuel hallika puru asemel haljas rohi kõrguks. Mul on kahju taimekestest, mis janunevad vee järele.. aga ma ei jõua ju, sest sellel nädalal ma ei tee muud, kui olen päeval lojaalne töötaja, õhtul hea ema ja öösel usin üliõpilane. Seda aega, millal ma magan, söön ja koristam, lõppeval nädalal ette nähtud ei ole.

Seda enam oli äraütlemata hea meel tänase purjetamisürituse üle. Hoolimata koerailmast vedas täispuidust purjekas Nina 1 meie tööka osakonna Naissaarele ja tagasi. Et veeseis madal oli, võttis enne sadamat meid vastu kaater Carrera II ja viis maale.

Ma olen Naissaarel varemgi korra käinud - esimese tsiviilreisiga peale venelaste lahkumist, aasta 199x. Minu mälestused piirduvad jumalast ja inimestest hüljatud saarega, lisaks instrueeriti enne randumist meid mitte astuma miiniohu tõttu teerajalt sammugi kõrvale. Et Notsu isa juba aastaid vähemalt korra nädalas Naissaare vahet sõidab, siis olen küll palju kuulnud, kuid mitte näinud.
Vähemalt viisteist aastat on sellest esimesest käigust möödas ja saar on muutunud armsaks suvituskohaks. Elektrit annavad endiselt diiselgenekad ja mobiililevi on pehmelt öeldes nõrk. Transport toimub endiselt vingete militaarveokatega. Tunda on hoolivat kätt, kuid kindlasti on palju teha. Ja näha on, et kohalikud muretsevad turistide ja nendega kaasnevate alkoholipurkide - pudelite läbu pärast. Õnneks ei toimi regulaarliin ja nii pääseb linnalähedane saar vähemalt massturimist.
Veedetud aeg jäi napiks - paari tunniga jõudsime vaid Männiku küla kõrtsini ja tagasiteed rongiga läbida ei saanudki.

Aga oli mõnus matk ja koerailm koos riideid märjaks tegeva vihmaga ei häirinud meid põrmugi.