laupäev, 2. juuni 2007

sõbra lahkumine

28. augustil 1990 seisis keskturu väravas üks pisike poiss, rebasekarva kahekuune kutsikas süles. Ja kuueteistaastane mässumeelne tüdruk võttis selle kutsu endale.

Esimesel ööl kutsikas nuttis, kuniks haledus sai võitu. Sellest ööst alates oligi mul päris kaisuloom. Karvane ja soe. Laiutaja. Nii mõnelgi ööl pidin teda äratama, et endale pisutki ruumi saada.

Kutsikast kasvas põlvekõrgune punaka karvaga koer, kelle esivanemates võis aimata kollit. Tegelikult sarnases ta üksühele bengaali rebasega loodusraamatust, isegi kõrvad olid sama suured. Natuke kiusliku iseloomuga, veidi kaval, ülimalt mänguhimuline kõrge vanuseni. Seltskondlik. Veidi närvilise, heleda ja rohke klähvimisega sõber.

Vanematekodust lahkudes jäi ta peale pikki vaidlusi ema juurde - vana koer jäägu oma koju. Truu sõbrana teadis ta minu tulekut auto mürinast ja jooksis rõõmsalt ukse juurde ootele. Autode vahetudes nõudis uus heli veidi harjumist.

Koos tegime pikki rännakuid, isegi hääletasime. Mõnikord olin ta peale tige, kuid truu sõbrana liputas tema alati saba.

Notsu sündides võttis ta endale emarolli. Beebi iga häälitsuse peale tõusis ja läks vaatama või magas lapse aseme ees. Nii mõnelgi korral tuli niutsatada, kui väikese käe vastukarva "pai" valusaks osutus. Taibates, et väiksemat tuleb õpetada, ei näidanud ta hambaid ega üritanud tugevama positsioonilt asju selgeks teha. Viis aastat õnnestus neil kahel sõbrad olla.

Kuusteist aastat on pikk aeg. Koera kohta eriti pikk. Viimasel aastal oli ta kehvake - pime, kurt ja kõnnak ei olnud enam "päris see". Ometi suutis ta veel eelmisel sügisel kahel korral kodust põgeneda, läbides oma tervise kohta väga pikki, mitmekilomeetriseid rännakuid, ületades nii raudtee kui ka suure magistraali.

Eile õhtul halvenes vana sõbra tervis ootamatult ja täna hommikul veelgi. Loomaarstist sõber külastas meid hommikul.
Ja minu kallis koer puhkab nüüd koduaias kirsipuu all, kaisus mänguasi. Läbi ööpimeduse valgustab tema puhkepaika küünal. Notsu joonistas hauale kaardi ning koos istutasime lilled.

Head teed taevasse, Jessie! Usun, et sa vaatad meie tegemisi edaspidi helesinise pilve pealt.
30.06.1990-2.06.2007

5 kommentaari:

  1. Ilus ja sinu sõbra väärikust esiletõstev nekroloog!
    Mõistan su kurbust.
    Ma ei arvanud iialgi, et looma surma võib teha haiget, kuni olin matnud oma esimese ja ainsa koera. Sellest on paar aastat tagasi.

    VastaKustuta
  2. Jah, olen ka matnud mitu koera ja tean, mida sa tunned!
    Sügav kaastunne ja ole tugev!

    Mari-Liis.

    VastaKustuta
  3. mäletan seda päeva kui esmakordselt käisin külas. Meiega olid paar sõpra ja me harjutasime kabet. Ja Jessica vaatas meid ainiti. Kordi olen seda koera silitanud, ta oli sur osa meie tutvsest, praktiliselt päevast kui kohtusime...

    VastaKustuta
  4. kallid sulle, tea et on olemas alati õlg su jaoks

    VastaKustuta
  5. Mina matsin oma kallislooma 6 nädalat tagasi. 15. sünnipäevast jäi natuke puudu. Jõudu oleks veel olnud, aga vähk tuli ja nõudis oma. Kurb olla on ilmselt veel väga-väga kaua.

    VastaKustuta