Notusele järele minnes nägin vaatepilti, mida ammu kartnud olen. Esmalt muidugi kuulsin -Notsu hõikas kaugelt "ämmmmääääää, tead, me käisime hambaarstil ja ta võttis mul selle loksuva hamba ära. Ma natuke nutsin ka, vaata!" Ja siis suruti mulle pihku karbike tillukese piimahambaga.
Jubeh. Külmavärinad. Ma ei talu loksuvaid hambaid juba oma lapsepõlvest saati!
Lisandub suutmatus leppida lapse suureks kasvamisega - minu jaoks jääb ta igavesti titaks. Alles ta ju tuli suhu - Nots oli kolme ja poolekuune.. Ja just see kõige-kõige esimene on see kurb karbis lebaja.
Ajasime sünnipäeva poole teel olles liiklusummikus pikemalt juttu -kahekesi autos olles on see ilmatuma mõnus. Tõdesin, et väga otsekohene tütreke on mul.
Küsimusele, miks ta just ühe konkreetse kooli eelkooli tahab minna vastas pliks: "Aga mina ju ei tahagi sinna. Sina tahad..."
Punastasin. Jah, mina olen see, kes tahab, et minu laps oleks ühe Tallinna /tänaseks eliit/kooli kolmanda põlve vilistlane...
Sünnipäev oli üks vahvamaid, kus siiani käinud oleme. Võõrustajate peresõber, laste kergejõustikutreener oli loonud ägeda "eeskava" - kilkasid nii noorim mänguealine laps kui ka kõhukad isad.
Ja lõppeks vedasin end ratta selga. Nõmme-Kakumäe-Nõmme. Pekivoldi Vähendamise Plaan on alanud. Panin end preemiaks kirja ka araabia keele kursustele - üks mu suurtest unistustest on selle võrra jälle sammukese lähemale astumas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar