Esmaspäev, 27. august 2007

tüübid hilisõhtuses supermarketis

Prisma kassajärjekorras ei ole ju muud teha kui sabatavaid inimesi vaadata. Kell oli veidi üle kümne, töötas kolm kassat, igas ootas maksmist pealt kümne inimese. fck.

Paariaastase tütretirtsuga naine, korvis mõned üksikud asjad. Tüdruk paterdas jalgupidi kärus ja näis olevat eluga rahul. Mäletan, et Notsul oli valida kärutoolis istumise ja kaasasvantsimise vahel, jalajälgedega piimapakid tekitasid minus endiselt vastikustunde.

Yuppievälimusega noormees, kel korvis helelilla triiksärk. Kamoon, pane naine särki pesema ja triikima kui ise ei viitsi:), mõtlesin. Tüübil oli korvis lisaks kaks viieliitrist veepudelit ja kümnekilone koeratoit. Hea valik!

Kaks natuke jommis pealt kahekümnest viisaka välimusega vene noormeest, kellele kassiir vaikselt ütles, et alkoholimüügiaeg on läbi. Mõne minutiga vahetas noormeeste ostukorv sisu - maasikasiidrist sai päris mõnus snäkivalik.

Muumioru lood. Ma ei suutnud naermata olla. Mõned inimesed ei kanna riideid välja. Kaks naist, arusaamatuks jäi, kas ema ja tütar või sõbrannad, üleni mustas, ninas ja kulmus "briljant" säramas ning pikad juuksed punatriibuliseks värvitud.

Enim vaatasin ma enda ees seisvat vene paari. Puhast ja värsket ehitusfirma jopet kandev mees, vast nii kolme-neljakümnene mees maksis ning slaavitarist tagasihoidlik naine korjas ostud kilekotti.

Tasusin minagi elektripirni ja mandariinikompoti eest. Rattasarvi Prisma ei müü. Oli hale ja asjatuks jäänud lootus leida mitteliikuvad detailid mõnekümne krooni eest.

Astusin, õhuke sulejope seljas eskalaatorist alla, kui minu pilku köitis maksimaalselt aastavanune paljasjalgne ja lühikestes pükstes poisike, kes sama südasuvises rõivastuses isa seljas rippus. Väsinud, ent rahulolevad lapsesilmad vaatasid mulle järele, kui nende kõrval autot käivitasin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar