Pühapäev, 26. august 2007

134@rulluisumaraton

Kartsin enim starti suures rahvahulgas. Tegelikkuses kulges algus viperusteta ja peale sajakonna meetri läbimist alanud tõus sai taganttuule mõjul igasuguste pingutusteta ületatud. Tuul oli tõesti võimas - esimese poole laskumiste möödasõitudel kiskus minu nobeda vabaliikumisega rullikate kiirus kohati hirmuäratavalt suureks.

Seevastu tagasiteel kimbutas väga tugev vastutuul, mis sundis tugevat tööd tegema tervel distantsil - ka mäest allasõitudel. Mingil hetkel avastasin enda tuulde siginenud "muidusööjad".... Ja kilomeetrijagu enne finishit minust mööda sõites haaras viimane kolmest noormehest tasakaalu kaotades... minu käest:S Katse eemale pääseda hilines ja nii kukkusin nagu heas ameerika filmis hoo pealt üle selja, lükkasin end vasaku, õnneks kaitsmesse kammitsetud käega püsti ja kaotasin noormehele numbriga xxx (vahet ju pole) umbkaudselt pool minutit/mõned kohad.

Korraga kaks uut kogemust - esimene osalemine Tartu maratoni sarjas ja esimene kukkumine rulluiskudel.

Arvatult oleksin jõudnud sõita ka 38km, kuid kindla peale välja minnes sai valitud just 16 km võistluseta distants. Finishiprotokoll ütles, et olin 330. lõpetaja hulgas 134. ajaga 0:48:30,4.
Medal, diplom, rõõm tehtust:) Ka esimene samm järgmise suve eesmärgile pühendet treeningule tehtud.

Premeerisin lisaks end Tartu Kaubamajas uute jooksupükstega ning käisin neid õhtul ka paarikilomeetrisel sörgil katsetamas.

Täiendus: kukkumisele järgnenud maandumise tulemusena ilutseb kintsu ja tagumiku kohtumiskohal hirmvalus marraskil sinikas, mille väiksem, aga sugugi mitte vähem valus kloon kaunistab sääre väliskülge. Pesumodelli tööpakkumistega ei ole mõtet paari järgneva nädala jooksul tülitada. irw.

Täiendus 2 - vanad ja armsad Crafti poolpikad jooksupüksid pääsesid vigastusteta. Seega vana uus tõde - tehismaterjalid on naturaalsetest vastupidavamad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar