Mul oli täiesti mõistlik stardinumber teises stardikoridoris, ma ei koperdanud kellelegi otsa ja sain kenasti üle heinamaa sõidetud. Aga esimeses mudatõkkes olin ma paremas ääres ehk vales kohas nagu harilikult ja pistsin mõlemad jalad poole sääreni külma vette. Palju Õnne!
Esimese korra sõitjana ei osanud ma nahhaalselt trügida ja kümmekond kilomeetrit põdesin. Alles siis kui järgmise viiesajaga stardinumbrid hakkasid tagantpoolt lähenema, mõistsin kui totaalne tropp ma olen.
Mingit rolli kehvas alguses mängis muidugi ka tormiline nädalavahetus hiliste magamaminekute ja tänahommikuse eriti varajase ärkamisega. Paintballis sain eile kuuliga täistabamuse Väga Haigesse ja Õrna põlve - tulemuseks valu ja sinikas... Nagu kätel ja kintsulgi. (Esmasel vaatlusel võiks arvata,et olen järjekordne koduvägivalla ohver) Ja ratas on sel aastal täiesti hooldamata - kui muidugi välja arvata enne sõidu algust ketile lastud õli. Khm.
Olin eelpooltoodud põhjustel esimesel veerandil niivõrd halvasti esinenud, et järgmisel kolmveerandil ei õnnestunudki hoolimata üpris vingest sõidust kaotatud vahemaad tagasi sõita.
Kruusakate laskumised olid ägedad - maksimumkiirus 45 km/h. Ühel metsalaskumisel sain kätte 39 km/h. Tõusudki olid vahvad - mudaseks sõidetud ja ka muidu liivastel metsateedel. Kiire käiguvahetuse õppisin selgeks:) Et tagumise poole seltskonnas on nigemalad sõitjad, siis takerdusin paar korda neisse, kes keset kõikse põnevamat mäkketõusu lihtsalt rattalt maha tulid ja keset teed edasi jalutasid. Viimasel kümnel kilomeetril otsustas vana hea Schwamm oma halvast kohtlemisest ka häälekalt teada anda - hea, et olulised detailid küljes püsisid.
Keskmine pulss 171 teeb murelikuks ja maksimaalne 195 ka.
Koju tulime Viljandi kaudu - Epu vanemad ootasid meid sooja sauna, tee ja imelise õunakoogiga. "Rattad katusel" 80-ga näikse tänase põhjal olevat uus moetrend Tartu-Tallinn maanteel. Et tabasin Notsu isa endast möödasõidul ja end talle sappa haakisin, arendasime tandemina täiesti korralikke möödasõite.
Tõstsin ratta kuuri asemel tuppa ja sealt läheb ta talvisesse hoiukohta. Selle aasta kilometraaziks odomeetril jääb 64 km.
Kuigi sellise ettevalmistuse ja ekspromt mõeldud-tehtud mineku juures ei saaks aja 2,31,09 üle üldse viriseda, olen siiski natuke pettunud - esiviiesajast jäid mind lahutama justnimelt alguses kaotatud minutid. Epuni, kelle finish jäi tublisti neljasaja alla, on muidugi tükk maad areneda. Aga, mis muud, kui järgmisel aastal pisut enam ette valmistada, ratas hooldada või uus soetada ning kiiremini ja julgemalt startida. Otepää-kandi mägistel teedel veedetud pühapäev oli ju tore!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar