juhe seinast@nädalavahetus.tartu

Reede. Peale Kirja saabumist valitseb endiselt vaikus. Tuju on endiselt nullis. Aga.

Me läheme täna Ära. Sõidame Tartusse ja sealt Kavastusse, kust läheb parv üle Emajõe ning kunagi oli meierei. Aga meie ehk mina, Epp ja Maarja tõmbame juhtme seinast laupäevani ja pühapäeval sõidame läbi Epuga Tartu nelikürituse raames maastikuratta lühike etapi (ic, ettevalmistusena on minul isiklikult vast “juba” 40 km läbitud)

Tallinn-Tartu maantee rokib jälle ja reede kujunes teekonnaks läbi öiste Tartu klubide. Been there, done that. Illusioon-Johnny Depp-Pattaya. Tugevate Grupp jõudis ka Atlantisesse. Ja hommik tervitas meie reipaid ridu kell 10 paintballi rajal.

Sõda on lahe. Muidugi vaid seniks, kui tegemist on mängusõjaga, kus lastakse plastkuulidega ning pead kaitseb kiiver ja kaelas on võistkonda tähistav rätt. Aga sellest hoolimata keeldun ma järgneva kahe nädala jooksul taas kord võimalikest pesumodelli tööpakkumistest – kintsust käsivarteni kaunistavad keha sinikad.

Uudiseid lugedes hakkasin nutma. Tsetseenitarist ema püüdis päästa oma nelja last viies nad illegaalselt üle Ukraina-Poola piiri. Milline võib olla naise meeleheide, mis sunnib teda kesk-venemaa kandist sellise teekonna ette võtma? Ma loodan südamest, et Poola võtab selle pere riismed enda hoole alla.